Transiidi probleemid ehk Mihhail Bron?tein eksib

Lugesin huviga Tõnis Aviksoni vaatluslugu «Tallinna sadam tõusulainel» (Äripäev 15.01.1997). Mulle teeb suurt heameelt Tallinna sadama edu. Kuidas teisiti peakski minema suurepäraste juhtide ja ärimeestega heal sadamal Venemaa ja lääne vahelisel Balti teel. Meeldiv on vaadata enesekindlat Tallinna sadama juhatuse esimeest Enn Sarapit, kes kinnitab: Tallinna sadam on püsival tõusulainel ning Venemaa uute sadamate rajamise plaanid on utoopilised.

1992. a septembris suutis tollane minister Enn Sarap sõlmida koos oma Vene kolleegiga pooltele väga kasuliku transpordilepingu. Venemaa sai sellega õiguse maksuvabaks transiidiks ning Eesti hea väljavaate oma sadamate ja kogu infrastruktuuri väljaarendamiseks. Tulevik näis roosiline, kuid juba aasta pärast sündis samas Vene ministeeriumis «sajandiprojekt», kus Eestit enam ei mainita.

Suhtun suure austusega Eesti aasta ärimehesse Aadu Luukasesse, kes on toonud Eestile suurt kasu, kui ta leidis kasuliku transiidini?i ning asutas koos hollandlastega firma Pakterminal, millel on moodne tehnoloogia naftasaaduste ja eelkõige masuudi edasitoimetamiseks. Pakterminali läbivate naftasaaduste hulk on kasvanud 1992. a 43 300 tonnilt 3 487 200 tonnile 1996. a, mis on tubli saavutus.

Seepärast mõistan ma täielikult Tallinna sadama arengu eest vastutavat tehnikadirektorit Aare Kitsingut, kes kinnitab, et akadeemik Bron?tein eksib oma pessimistlikes ennustustes. Siinjuures meenub mulle kunagine partei XIX konverents, kus Eesti delegatsioon propageeris sugugi mitte edutult IMEt, mis nüüdseks, kui Eesti on pälvinud maailmas Balti tiigermajanduse nime, on juba kauge minevik. Tol konverentsil kõlas samuti: «Bron?tein, sa eksid!» Kuid ometi oli mul õigus, ehkki Venemaal sellest kergem pole.

Ka nüüd tahaksin ma, et mul ei oleks õigus. Arvan, et ei ole sel eesmärgil härra Kitsingust sugugi vähem vaeva näinud. 1993. aastast peale olen nii Vene kui rahvusvahelistel foorumitel ja ajakirjanduses tõestanud Eestit läbiva transiidi «sulgemise» ebamajanduslikkust ja sellega kaasnevat ökoloogilist ohtu. Minuga on nõustunud paljud tõsised Vene spetsialistid, Venemaa presidendi nõunikud ja ministeeriumide ametnikud. Samal ajal on Tallinna sadam muuseas rahulikult suurendanud oma käibe 11,7 miljonilt tonnilt (1994) 14,1 miljonile tonnile (1996).

Kuid kõigele vaatamata on «sajandiprojekti» nn lobbistid nn Vene patriootide abiga leidnud toetust kõrgeimates Venemaa võimuringkondades.

Erinevalt härra Sarapi arvamusest on Venemaa oma «utoopilised» plaanid tõsiselt käsile võtnud. (Vaata ka Äripäev 20.01.1997). 1996. a lõpus kirjutas peaminister T?ernomõrdin alla Batareinaja ja Ust-Luuga sadama ehitamisele, mille võimsus on vastavalt 17 mln tonni naftasaadusi ning 30--40 mln tonni konteinerveoseid aastas.

Ehitusjärge ootavad Primorski sadam, mille käive tuleb 45 mln tonni aastas, kaasa arvatud 20 mln tonni heledaid ja tumedaid naftasaadusi, ning Peterburi «Kuldvärava» kompleks, mille tumedate naftasaaduste eksportimise võimsus tuleb 5,5 mln tonni aastas. Selle ehitamiseks on Euroopa arengupank (EBRD) avanud krediidiliini 65 miljoni dollari suuruses summas.

Pangem tähele, et see suurprojekt võetakse käsile ajal, mil Vene riik võlgneb palkadeks ja pensionideks 50 triljonit rubla! Põhiliselt on selle taga suurte naftafirmade huvid.

Batareinajas valmib esimene terminaal 1998. a, 60% ehitustööde maksumusest on valmis katma Surgutneftegaz «omavahenditest». Kasutan jutumärke, kuna Surgutneftegaz saab riigilt vastutasuks üleplaanilise naftaekspordikvoodi, mis toob talle suurt kasumit sisuliselt eelarve arvel. Lisaks saab naftafirma veel sadama põhiomanikuks. See muudabki muinasjutu või siis utoopia teoks. Näiteks Batareinaja ja Ust-Luuga sadama ehitamise vastu on huvi tundnud juba 300 Vene ja 150 välisfirmat, mängus on sajad miljonid dollarid.

Paraku valitsevad maailma, nagu ütles päris arukas ökonomist Karl Marx, «erahuvides tegutsevad fuuriad».