Stabiilne ja tulus prügiäri
Raha ei haise -- ka see raha, mis kõntsast kasvab.
Õndsal nõukogude ajal oli sibi üks tehtumaid mehi. Pärast tööd, kui ta enda ihu puhtaks nühkis ja rahakotti vaatas. Käis ju töö stiilis -- 50 rutsi selle eest, et kellegi lampkasti tühjaks tõmbasid ja teine 50 selle eest, et püti sisu naabrimehe aiamaale tühjendasid.
Homme peaks Tallinna linnavalitsus üritama selgust tuua Tallinna Eriautobaasi ME tuleviku kohta. Kuu lõpus jõuab praegu kahte kolmandikku pealinna jäätmetest vedava munitsipaalettevõtte aktsiate müügi otsuse projekt linnavolikogu kätte.
Äripäeva arvates on prügimajanduse näol tegemist küllalt tulusa bisnisega, mis on samas ka stabiilne. Hea näide selle tõestuseks on huvi praegu kahjumis oleva eriautobaasi ostmise vastu. Prognooside kohaselt tõotab tulla küllalt tõsine konkurents välisfirmade vahel. Võimalike pakkujatena on kõne all nii Ragn-Sells, Saksa firma SKP kui ka ameeriklaste Waste Management.
Prügitootmise vähesust karta ei ole. Mida rikkam on perekond, seda enam sodi ta tekitab. Sama võib öelda ühiskonna kohta, mille jõukuse suurenemine toob paratamatult kaasa ka jäätmete hulga kasvu (pakendid jms). Turg on röögatu, vahest ainult tegevuse enese renomee veidi kehvavõitu. Praegu veel ei ole äri niivõrd rentaabel, kui võiks. Osalt on see tingitud ka asjaolust, et linn pole seni prügimajandusele eriautobaasi müümise seisukohalt vaadanud.
Toimetuse arvates on fakt, et Tallinna eriautobaas erakätesse müüa kavatsetakse, igati positiivne. Ometi ei tohiks lubada, et kogu prügivedu on suure monopoolsusele kalduva ettevõtte käes. On ju praegu eriautobaasi turuosa Tallinnas 63% ja terve ettevõtte müükipaneku puhul jääb monopolioht püsima.
Prügimajandus ei ole n-ö loomulik monopol, nagu näiteks Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni ME. Prügi saab palju edukamalt vedada vaba turukonkurentsi tingimustes. Piisavalt hästi saaksid jäätmekäitlusega hakkama ka hea masinaga kaks meest, kes on samal ajal nii firmaomanikud kui vedajad.
Arenguvõimalus oleks ka lääne eeskujul prügi sorteerimises (paber-klaas-metall jms). Praegu see veel kuigi efektiivselt ei toimi nii konteinerite vähesuse kui ühiskonna suhteliselt madala kultuuritaseme tõttu. Erilist suurt efekti ei anna ka kodus sorteerimine, kui kogu krempel hiljem ikkagi ühte patta satub.
Fikseeritud hind, mida prügivedajad oma kahjumi põhjuseks peavad, tõuseb arvatavasti õige pea. Seda nõuab kasvõi uue prügimäe rajamiseks vajalik 30--40 miljonit. On ju Pääsküla prügimägi ennast vasrsti ammendamas.
Turu jaotusega erinevate ettevõtete vahel muutuks prügivedu rentaabliks. Tõsi, tavatarbija jaoks jääb lepingutega ära jaotatud niinimetatud varumispiirkondade puhul prügikäitlusteenus mingis mõttes ikkagi monopoliks. Vahe ja valikuvõimalus tekib vaid hindade ja teenuse mugavuse tasemel. Eraisiku jaoks see suuri erinevusi tõenäoliselt ei kujuta.
Vaevalt sunnib paarikümnekroonine hinnaerinevus ühes kuus eramajaomanikust pisisodijat endale mõnda teist teenusepakkujat otsima. Küll aga võib see osutuda olulisemaks firmade jaoks, kes suuremates kogustes jäätmeid toodavad ja kelle jaoks ei ole eriti otstarbekas ise oma prügimajandust korraldada.