Ühe-mehe- seadustest

Kui tavakodanikult päritakse arvamust mõne asja kohta, siis ütleb ta enamasti oma seisukoha just selles küsimuses. Mida kõrgemal hierarhiaredelis, seda laiem võiks mõtteviis olla. Valitsuse ja parlamendi otsused peaksid minu arvates eriti hästi iseloomustama liikumist üksikult üldisele.

Aga võta näpust, igapäevane eesti elu pakub üha enam teateid eelnõudest ja otsustest, mis üldise varjus selgelt ühte inimest, huvigruppi vms puudutavad, ahistavad või teistele eelistavad.

Õlleaktsiisi muutmine tootmise mahust sõltuvalt (Saku õlletehase vastu), kaabellevi seaduse eelnõu (Telia vastu ja Tallinna Kaabeltelevisooni huvides, eriti Tallinnas), riigikontrolöri vanusepiirangu kaotamise eelnõu (et Hindrek Meri saaks jätkata) jne.

Eriti ilmekas näide (kui selle ümber tekkinud arusaamatused kõrvale jätta) on riigikogu otsus anda Tiit Madissonile amnestia. Jada, millele annaksin üldnimetuse ühe-mehe-seadused, võib igaüks pikendada.

Kirja on kõik eelnimetatud mõistagi pandud üldisemal kujul, kuid ei jää kahtlust, et asja välja töötades on lähtutud tulemusest. Näiteks: Madisson peab vabaks saama. Asi vormistati mõistagi kõigi poliitvangide amnesteerimisena, kuid rohkem neid lihtsalt polnud.

Minu arvates pole korrektne sellistele ühe-mehe-otsustele vägivaldselt üldisuse rüüd selga suruda. Palju ausam olekski arutada, kas amnesteerida või mitte kodanik Tiit Madisson; kas kinnistada pealinna kaabellevi seadusega Levicomile või ei, aga mitte näiteks umbmääraselt ettevõttele, kes ei oma teatud osalust teatud ettevõttes teatud valdkonnas...

Ühtlasi säästaks see ebameeldivustest, kui tuleb hakata järgmisele riigikukutajale põhjendama, miks Madissoni ajal said poliitvangid amnestia, aga tema peab ikkagi kinni istuma.