Palgatõusule pidur peale
Statistikaameti andmeil oli kolmandas kvartalis Eesti keskmine brutopalk 3463 krooni. Võrreldes möödunud aasta sama ajaga tõusis brutopalk 16,2 protsenti. 1991. aastast arvutatav palgaindeks on viimasel ajal ületanud tarbijahinnaindeksi.
Potentsiaal palgatõusule on hoolimata majanduskriisi ja jahutamiste juttudest Eestis olemas, ent palkade struktuur majandusharuti on korrast ära.
Äripäeva arvates tuleks ettevõtetel senisest kriitilisemalt oma tööjõu- ja palgakulud üle vaadata. Pikemas perspektiivis võib senise kiire palgatõusu jätkumine osutuda probleemseks.
Palgad on keskmiselt saavutanud taseme, kus nad tõusevad inflatsioonist kiiremini. Kui riigi majanduskasv on 7%, siis palgatöötaja ideaalis peaks ka palgatõus olema 7% inflatsioonist kõrgem. Eestis ta keskmiselt niimoodi välja näebki. Tarbijahinnaindeks suurenes aasta lõikes 11,9% ja keskmine brutopalk16,2%.
Kui majanduskasv stabiliseerub, stabiliseerub ka palgatõus. Palkade tõusmises korrelatsioonis majanduskasvuga nähakse siiski teatavat ohtu majandusele. Hetkel on Eestis keskmine palgatõus siiski veel majanduskasvust väiksem. Tõsi, majanduskasvu taga on seni olnud ka odav ressurss ja tööjõud, millega viimasel ajal siiski eriti ei kiidelda. Pigem räägitakse juba sellest, et teeme kvaliteetset tööd. Elatustasemeni, kuhu teel oleme, on, tõsi, veel teatav palgatõusuruum.
Kui seni on üks suuremaid palgatasemeid ja ka palkade kasvusid olnud finantsvahenduses ehk pangandussektoris (viimase aastaga tõusis brutopalk seal 30%), siis on see vastavuses selle majandusharu tootlikkusega (ka majanduskasv oli finantsvahenduses 30%) ja seal töötavate inimeste kvalifikatsiooniga.
Hotellide ja restoranide madal palgatase ja -tõus on iseloomustatav seal suhteliselt rohkearvulise madala kvalifikatsiooniga töötajaskonnaga.
Eesti Panga makromajanduse osakonna spetsialist Tiiu Luks on Äripäevale öelnud, et tulevikus võib senisest suuremat palkade kasvu oodata töötlevas tööstuses, kus seni on tootlikkus kasvanud palkadest kiiremini.
Hoopis vastupidine on aga olukord olnud energeetika, gaasi ja veevarustuse sektoris, kus keskmine palk on suhteliselt kiiresti kasvanud, nii et ettevõtete töötajate palgatase on finantsvahenduse järel teisel kohal. Samas ei kasva nende ettevõtete tootlikkus sama kiiresti. Pigem kipuvad ettevõtted hoopis ära kasutama oma monopoolset turuseisundit.
Hoopis eraldi käitumismall on palgamaksjana aga riigil, mida saab lühidalt iseloomustada nii, et rahajagajate palgatase on hea (riigivalitsemine on statistikaameti edetabelis 6. kohal), need aga, kellele jagatakse, päris vaeslapse osas.
Nii on, palgatõusu punase laterna osas nüüd põllumajandust edestanud haridus, alla Eesti keskmise ka tervishoid ja sotsiaaltöö. Kusjuures vähemalt haridusfunktsionäärid ei oska väljapääsu näha muus kui maksukoormuse tõstmises.
Ettevaatlikuks muudab see, et madal keskmine palk on olnud just harudes, mis on suunatud ekspordile, ja kõrge neis, mis orienteeritud siseturule -- pangandus. Kuna aga see on viimasel ajal olnud üks peamistest inflatsiooni allikatest, on majanduseksperdid soovitanud ühe abinõuna inflatsioonitempo vähendamist.
Seega tuleb edaspidi palgaläbirääkimistel arvestada sellega, et uues majanduskeskkonnas peab inflatsioon vähenema. Kui tõmbab inflatsioon koomale, peab paratamatult pidurduma ka palgatõus.