Kas poliitikud ja ajakirjanikud võivad olla head sõbrad, ilma et see kahjustaks ajakirjaniku sõltumatust? Vastused jagunevad. Ühed leiavad, et sõprus poliitikuga on ainult hea, teised, et lähedane siiski mitte.
Kas tuleksite minu sünnipäevale, üritab peaminister tempot hoida. Kärt Karpa Eesti Päevalehest on konkreetne -- jah, miks mitte, ja tänab kutse eest. Sulev Valner avalik-õiguslikust ETVst haistab konksu ja toonitab, et tuleks peaministri sünnipäevale küll, kuid see ei takistaks teda järgmisel päeval kriitilist lugu tegemast.
Edasi tahab Siimann teada, mida valitsus sel aastal pressiga suheldes valesti on teinud ja mis jääb meelde lõppevast aastast. Triviaalsed küsimused ja vastused.
Saali siseneb peaministri nõunik Raivo Palmaru, Siimann pöörab jutu euroteemale.
Kas valitsus peaks europropagandat tegema, küsib Siimann ja vastab, et eriti vist ei peaks. Valner on sama meelt, leides, et tugev europropaganda võib hoopis vastu hakata.
Läheb diskussiooniks, mille Siimann lõpetab mõttega -- kui korraldaks euroasja ajavate tegelastega koos ühe seminari ajakirjanikele. Väärt idee, noogutame.
Siimann on kohmetusest üle saamas ja puistab küsimusi haridusest ning telefoniõigusest. Siis tuleb ootamatu hoop.
Milline on järgmise aasta majandusprognoos, Äripäev? Kirun end, et ei viitsinud enne vaadata tänases jõulu erilehes ilmuva prognoosi lõplikku varianti. Siimann muheleb. Heidan pilgu lakke ja otsustan siis 7-8protsendilise majanduskasvu kasuks. Siimann vangutab pead. Õnneks peab ka Interfaks Eesti majanduse potentsiaali väga heaks.
Pressikonverents lõpeb, tuuakse vahuveini. Maksumaksjana haaran ka klaasi.
Ajakirjanikul on lihtne poliitikasse minna, kuid poliitikul ajakirjandusse tagasi vist lootusetu, arvab Siimann pärast. Noogutame ja leiame, et kui valitsusega äkki nii läheb, võiks ta kolumnistina proovida. Siimann tõdeb ka, et ajakirjanikuna teda enam tõsiselt ei võetaks, pole sõltumatu. Näeme.