Imekspandav imestamisvõime

Eesti majanduspoliitika kujundajate seas leidub üllatavalt palju noorus-likult süütu imestamisvõimega inimesi. Nende silmapaistvamaks esindajaks võib pidada mitmete peaministrite endist majandusnõunikku Ardo Hanssonit.

Eesti päevalehtedes ilmusid tema ehthanssonlikult siirad imestusavaldused, et ka 1997. aastal Eesti maksebilansi jooksevkonto defitsiit süvenes. Ometi on just Hansson isamaalisi, mõõdukaid ja koonderakondlikke peaministreid nõustades kujundanud libaliberaalset majanduspoliitikat, mis sellise defitsiidi kasvu esile kutsub. Imestus Eesti jooksevkonto defitsiidi suurenemise üle on sarnane imestusega päikesetõusu või vihmasaju üle.

Hanssoni kiidulaulu teeniv Eesti Panga inflatsiooniline rahapoliitika (tagajärjeks hindade ja kulutuste pidev tõus) vähendab Eesti eksportkaupade konkurentsivõimet välisturgudel ja suurendab importkaupade atraktiivsust sisetarbijale. Euroopa Liit ja Venemaa tugevdavad kaubandusbarjääre. «Liberaliseerunud» koondmehed lasid koalitsioonilepingut reetes Eestis subsideeritud impordi vastased tasakaalutollid valitsuses põhja suuresti Hanssoni soovitusi järgides. Libaliberaalse majanduspoliitika tulemus on paratamatult välismajanduslik pankrot.

Olukord on aga enam kui tõsine. Kogu oma iseseisvusaja oleme me Eestis võlgu elanud. Algul varjasid seda mingil määral välisriikide abiülekanded Eestile. Need ulatuvad senini stabiilselt 1--1,4 miljardi Eesti kroonini aastas. Välisabi maht on jäänud nominaalselt seega iseseisvusaja alguse tasemele ja selle väliskaubandust tasakaalustavale mõjule saab üha vähem loota. Välisabist hoolimata suurenes jooksevkonto defitsiit 1995. aasta 1,8 miljardilt kroonilt 8,5 miljardile kroonile 1997. aastal.

Väliskaubanduse tegelikku olukorda kajastav välisabist puhastatud jooksevkonto defitsiit ulatus 1997. a 9,7 miljardi kroonini, moodustades Eesti SKPst 14,9 protsenti.

Hoolimata Eesti Panga «statistilistest» pingutustest olukorda parandada kasvas jooksevkonto defitsiidi suhe SKPsse väga kiiresti. Oleme sellel kurval alal Euroopa rekordi omanikud, teisel kohal oleval Ungaril ulatub see suhe 10 protsendini SKPst. Maailmas on meist suuremaks defitsiidimeistriks vaid T?aad (18% SKPst), Madagaskar (17%) ja Paraguay (16%). Tunnistame, et libaliberalism on meid kehva seltskonda viinud.

Hanssoni-taolised dogmaatilised kaubandusliberaalid püüavad nüüd raha riigist välja suunates Eestis nõudlust maha suruda, lootes seeläbi defitsiiti vähendada. Selline rahapoliitika sarnaneb küll väga katsetega tagumiku kaudu hambaid ravida.

Kapitaliturg allub kõigist turgudest enim ühendatud anumate seadusele ja rahapakkumises riigi tekitatud puudujääk (sellist riiklikku sekkumist peetakse millegipärast liberaalseks?!) kaetakse Eestis täiendava raha sissetoomisega pankade ja muude ettevõtete kaudu.

Pealegi pole kuskil tõestatud, et nõudluse üldine tagasiminek vähendab just nõudlust importkaupade järele. Sama hästi võib suurema löögi alla sattuda nõudlus kodumaistele kaupadele ja Eesti ettevõtete areng. Imekspandava järjekindlusega soovitavad libaliberaalid aga mööda vaadata Eesti väliskaubandustingimuste tasakaalustamise vajadusest.

Janno Reiljan on Tartu ülikooli välismajandusprofessor.