Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuidas hindate meediaturul toimuvaid muutusi?
Eestis, ükskõik mis majandussektorit me ka ei vaata, on ilma väliskapitalita päris raske hakkama saada. See protsess on täiesti loomulik ja tervitatav ning seeläbi muutuvad mõlemad kontsernid tugevamaks. Mida rikkam on väljaanne seda sõltumatum saab ta olla. Äripäev ise on hea näide sellest. Tegelikult on ju tore, et Eesti turg on Põhjamaade suurtele meediakontsernidele huvitav. See näitab meie atraktiivsust.
Kui me vaatame üldse maailma majanduse trende, siis suured löövad ikkagi läbi ja sellest saavad kõik aru.
Infoagentuuri poolt vaadates oleks muidugi kahetsusväärne, kui mõned tarbijad kaoksid. See, mis on olnud kuulda, et Sõnumilehe nägu võib selle protsessi käigus muutuda, on aga võib-olla päris mõistlik mõte.
Kindlasti on sellel plusse ja miinuseid. Meedia liberaliseerumine on valitsev arenguliin igal pool maailmas. Eestis kipub asi alati Andreseks ja Pearuks minema, aga sümpaatsed mehed olid nad mõlemad. Eks nad üksteist nügides ja maad kündes midagi head ikkagi ka tegid. Usun, et üks positiivne moment on see, et luuakse kiiremini selline ratsionaalne-kommertsiaalne struktuur, mis korrastab turgu.
Ajakirjandusvabadus ja toimetuse sõltumatus on juba praegu selliseks ilmasambaks ehitatud ja Euroopa ning uue maailma kultuuritraditsiooni nii sügavalt juurdunud, et seda ümber lükata oleks väga raske. Et sellel turul tegutseda, peab mõningatest reeglitest kindlalt kinni pidama ja ma ei usu, et oleks sellist ohtu, et nüüd tulevad välismaalased ja vallutavad meie ajud.
See on positiivne aga minu jaoks on tähendusrikas, et Soome kapital sai väga tugeva tagasilöögi Eesti meediaturult. Tegelikult olid just Soome meediaettevõtted need, kes hakkasid esimesena Eesti ja kogu Balti turu poole vaatama.
Hetkeseis on aga selline, et nii Eestisse, Lätti kui ka Venemaale on investeerinud hoopis Rootsi ja Norra meediaettevõtted.
Soomlased olid juba varem Eesti turul, aga nad said siit järjest ninanipse. Näiteks Eesti Sõnumitega, kus Helsingin Sanomat Oy-l tõmbas Hans H. Luik osava nipiga naha üle kõrvade.
See, et väliskapital Eesti turule varem või hiljem tuleb, oli minule küll selge. Küsimus oli ainult selles, et millise riigi kapital.
Põhikonkurents hakkab nüüd toimuma päevalehtede turul ja sinna koondatakse järgnevate aastate jooksul põhiline osa rahast. Arvan, et peamine meedialahing leiab aset Eesti Päevalehe ja Postimehe vahel.
Potentsiaali on turuliidril. See, kes on turuliider, sellel on lugejad, sellel on reklaam, sellel on kasum. Teine ja kolmas positsioon nii väikesel turul, nagu on Eesti, ei maksa tegelikult mitte midagi.