Põllumajandus narkoosi alla

46% ELi üldeelarvest läheb põllumajandussektorisse. See näitab, et ühenduses pannakse väga suurt rõhku põllumajanduse reguleerimisele. Põhjuseks on asjaolu, et Euroopas toodetakse põllumajandussaadusi rohkem, kui selleks on turgu. Sisuliselt on tegemist sotsiaalpoliitikaga.

Kui põllumajandus areneks vabas konkurentsis ilma riigipoolse kaitse ja toetuseta, nagu see on toimunud viimastel aastatel Eestis, siis peaksid paljud praegused Euroopa põllumehed mingi muu töö otsima ja ümber õppima.

Kui Eesti kuulus NSV Liitu, siis toodeti siin viis korda rohkem põllumajandussaadusi, kui seda vajas kohalik turg. Koos Vene turu kadumisega vähenes järsult põllumajanduse osatähtsus. Praegu on Eesti elanikest 7% tegevad põllumajanduses.

Samas on aga meie põllumajanduse konkurentsivõime oluliselt suurenenud. Kui võrrelda Eesti ja Läti kaubavahetust põllumajandustoodete osas, siis Eesti puhul ületab eksport impordi mitu korda. Seda vaatamata asjaolule, et Läti kaitseb ja doteerib oma põllumehi.

ELil on meie konkurentsivõimeline põllumajandus ja toiduainetööstus pinnuks silmas. Seda näitas piimatööstustele ekspordikeelu andmine. EL on väga protektsionistlik ja Brüssel on huvitatud sellest, et põllumajandustootmine käiks ametnike ja poliitikute näpunäidete järgi, mitte aga vabade turumajandusreeglite kohaselt.

Eestile tähendab ELiga ühinemine tegelikult konkurentsivõimelise põllumajanduse tuimestamist ja tootmise muutumist mitmeid kordi ebaefektiivsemaks.

Makstes meie põllumehele peale, muudab EL Eesti põllumehe ebaefektiivseks. Kui toote omahind on kõrgem müügihinnast ja vahe kaetakse ELi eelarvest, siis kaob ära mehhanism, mis sunnib Eesti ettevõtjat efektiivselt tootma.

See muudab meie põllumajanduse ELi poolt kergesti haavatavaks, sest piisab subsiidiumite kaotamisest, et tekitada põllumajandussektoris tõsiseid probleeme.