Eesti Pank ehk muuseumpank

Maapank on probleemide küüsis vaevelnud loomisest alates ja see ei ole olnud kellelegi mingiks saladuseks.

«Kui Maapanga tegevus lõpeb, pole iseenesest midagi väga hullu juhtunud. Teoks saab pankrot, mis juba möödunud aasta lõpus oleks pidanud aset leidma. Huvilistel tasuks jälgida Hüvitusfondi tegevust. Kui see oma raha Maapangast mujale ümber paigutab, on maapankurite krahh käegakatsutav. Teised pankurid võivad koguneda Eesti kaardi ümber ning hakata sõbralikult jagama Maapanga kontoreid,» nii lõpetas Äripäev kaks aastat tagasi oma juhtkirja «Maapankurite leek kustub».

Tänaseks on Maapanga ümber muutunud ainult nii palju, et enam ei leidu Eestis ühtegi panka, kes oleks huvitatud Maapanga ülevõtmisest. Maapanga vastu võiks huvi tekkida ainult siis, kui riik Maapanga võimalikud kahjumid enda katta võtab.

Sellises olukorras on süüdi Eesti Pank ja valitsus. Valitsus sellepärast, et Hüvitusfondi ning põllumajanduse ja maaelu krediteerimise fondi abil riigi rahaga Maapanka turgutas. Eesti Pank aga oleks pidanud juba varem otsustavalt Maapanga tegevusse sekkuma. Nüüd on juba hilja reageerida.

Toimetuse arvates ei tohiks nõuete rahuldamiseks anda mingeid riigipoolseid garantiisid. Riik ja keskpank ei tohiks Maapanga agooniasse enam sekkuda ja pank tuleks lasta pankrotti.

Maapanga pankrot oleks kõikide Eesti pankade klientidele ja aktsionäridele hoiatavaks kogemuseks. Eesti Panga järelevalve peale ei tasu loota ja keskpanga avaldused, et Eesti pangandusmaastik on endiselt kindel, on ainult paljas deklaratsioon.

Avalikkus saaks siis aru, et Eesti Pank ei suuda kommertspanku ohjata ja inimesed ning firmad hakkaksid raha panka hoiustades arvestama võimalusega, et ühel päeval võib see raha teadmata ajaks panka kinni jääda või lõplikult kaduda.