Kellel on õigus? Tahaks küll uskuda optimistidest riigiametnikke, kuid iga päev oma bilanssi puuriva ettevõtja argumendid on kaalukamad. Meenutame, et paar aastat tagasi, kui ümbritsevat jälgides oli lapselegi selge, et majandus kiiresti areneb, teatas statistika kolmeprotsendilisest majanduslangusest.
Tundub, et ka täna opereerivad teoreetikud enam kui poole aasta vanuste arvudega ning ei taha midagi kuulda sellest, mis ümberringi selgelt välja paistab.
Pole kahtlust, et möödunud aasta kasvutrend on asendunud langusega. Teisiti arvamine oleks enesepettus. Sügisene börsikriis oli kui Franz Ferdinandi tapmine. Järgnes katsumuste aeg pankuritele, nüüd mõõdavad kahanevaid käibeid suurettevõtjad, kuu-paari pärast tunnetavad samu probleeme väiksemad tegijad, aasta lõpuks jõuab reaalsus ka pideva palgatõusuga ära hellitatud kodaniku rahakotti.
Rabeleva novaatori asemel saab eduka ettevõtja prototüübiks külm raamatupidaja, kes armutult kärbib pisaraid valava personali palka.
Kui sügavale võib selline langustrend minna? Pehme variandi kohaselt pankrotistuvad nõrgemad ettevõtted ja need, kes ei suuda muutuvas olukorras juhtimisotsuseid muuta. Enamik aga elab selle aja üle. Kui tagasilöögid panganduses piirduvadki Hoiupanga liitmise ja Maapanga kadumisega, siis oleme pääsenud suhteliselt kergelt.
Halva stsenaariumi korral tabab kriis ka tugevamaid. Seejärel jõuab puudujääki riigieelarve, tulevad krooni devalveerimine, massiline tööpuudus ja sotsiaalsed rahutused. Ning meil jääb üle loota vaid rahvusvahelistele finantssüstidele.
Õrna optimismi sisendab viimase nädala tõusutrend börsil. Ilmselt eeldavad Swedbanki analüütikud, et lõpuks on «põhi käes». On ju Hansapanga aktsia hind tõusnud punkti, kuhu sügisene börsikriis ta langetas. Loodame, et rootslaste hinnangud peavad paika.