Vedrustus on kas lehtvedrudel või õhkvedrudel. Õhkvedrustus sobib siis, kui on vaja tihti muuta laadimisplatvormi kõrgust.
Kasutusel on kolm kabiinivarianti: lühike päevakabiin, pikk kabiin ühe magamisasemega ja kõrge kahe magamiskohaga Globetrotteri kabiin. Eesti oludes on FM-seeria veokid siiski mõeldud kohalikeks ja Baltimaade piires vedudeks, kus juhil pole vaja autos ööbida üle ühe öö. Kaugvedudeks on Volvo FH-seeria veokid.
Oma silmaga Volvo uut veokit näinud ei ole. Niipalju kui olen aga temast lugenud, pole seal midagi revolutsiooniliselt uut.
Veermiku kohta ei oska öelda, kuid kabiini juures on Volvo lihtsalt parandanud vead, mis juhtidele ei meeldinud FL-seeria juures.
Vigade elektrooniline kontrollsüsteem on ka teistel veokimarkidel peal. Kui Volvo väiksematel mudelitel pole seda seni olnud, siis on see süsteem loomulikult uudis. Scaniatel on see juba suhteliselt standardne.
Valisime Volvo FM-see-ria veoki, sest see vastas kõige enam riigihankekonkursis välja kuulutatud tingimustele ja oli hinnalt soodne.
Konkursil osales kuus firmat. Tänapäeva masinad on tehnilistelt võimalustelt peaaegu võrdsed. Pea jagu üle Volvo teistest polnud. Kuna veok peab hakkama sõitma metsas ja kruusateedel, oli meile määrav kliirens. Meie jaoks on suur vahe, kas kliirens on 23 või 30 cm. Selliseid valikut mõjutanud tehnilisi nüansse on teisigi.