Praeguseks on osade teenuste hinda tõstetud, ent aasta alguses sõlmitud lepingud toodavad kahjumit edasi. Suurem kindlustustariifide tõus ootab meid ees, selle mõju on märgata kõige varem aasta pärast.
Hinnasõja kaotustest ehk olulisemaltki on seltside kahjumit suurendanud vale investeerimispoliitika ja börsikrahhi järel kaotatud investeeringutulud -- ka kindlustusfirmad, mis peaksid investeeringute tegemisel eriti konservatiivsed olema, läksid kaasa mullusügisese börsibuumiga. Liialt suured on ka seltside administratiivkulud.
Kindlustus on nii kliendi kui firma poole pealt vaadatuna eelkõige usalduse küsimus, kuid kindlustusfirmad ei ole nii haavatavad nagu pangad. Praegu seltsid uusi kliente naljalt ei leia, sest usalduskriis panganduses kannab umbusku ka kindlustuse valdkonda.
Vaadakem vaid väärtpaberibörsil toimuvat: eile oli ASA Kindlustuse aktsia sulgemishind 8,5 krooni, jaanuaris-veebruaris maksis aktsia 65 krooni ringis; Leks Kindlustuse aktsia sulgemishind oli 10 krooni, aasta tagasi 70 krooni ringis.
Kui Eesti pangad on kümmekonna aasta jooksul olnud pidevas puhastustules, millest on väljunud järjest vähem, ent tugevamaid panku, siis kindlustuses on protsess vastupidine olnud: inimeste heaolu kasvades avardus kindlustusturg, seltse tekkis aina juurde. Nüüd tundub, et kindlustusseltsid on jõudnud oma puhastustuleni -- neil tuleb valida, kas leida investor või ühineda, sest muidu ootab ees pankrot.
Rahakat investorit leida pole lihtne, sest päästjat ootavad paljud ettevõtted ja pangadki. Rohkem võimalusi investori leidmiseks on seltsidel, kes on suutnud tegevuse laiendada kõigisse Balti riikidesse.
Lootust sisendab see, et seltsid on ise asunud selles suunas mõtlema-tegutsema, nii on võimalik vältida suuremat kriisi kindlustusturul. On aga ilmselge, et pingestunud konkurentsis kõik 15 kahjukindlustusseltsi vastu ei pea.