Maali laenamine äriideeks

Kunstilooming Saksamaale ei jõudnud ja kõik katsed töid üles leida on seni ebaõnnestunud, kommenteerib sihtasutuse Tallinna kunstihoone fond kunstiteadlane Sigrid Saarep suursaatkonda Saksamaal laenatud teoste praegust saatust.

Toona välisministeeriumi haldusosakonnas töötanud ja 47 000kroonisele hoiustamislepingule alla kirjutanud Enno Selirand kinnitab, et nimetatud tööd on alles, kuid hetkel ei tea ta, kus need täpselt asuvad.

Praegu Tallinna linnavalitsuse omandireformiameti palgal olev Selirand meenutab, et viis tööd isiklikult Saksamaale, kuid toonane suursaadik Tiit Matsulevits ei võtnud neid kõiki vastu ja ülejäänud viidi Brüsselisse.

Välisministeeriumile ei ole kunstihoone veel ametlikku kirja saatnud, kadunud töödele tuleb panna uued hinnad.

Ebameeldivaid kogemusi on kunstihoonel piltide hoiustamisega veelgi. «Aastaid tagasi võttis Keila linnavalitsus hoiule Peeter Mudisti maali, kuid kinkis selle mõni aeg edasi Keila haiglale. Ühel päeval läksime kohale ja tõime haiglast ise pildi ära,» meenutab Saarep. «Ma ei mõista, kuidas saab kunstihoone varaga nagu eraomandiga ümber käia.»

Hoolimata ebameeldivatest kogemustest üritab kunstihoone siiski loomingut edasi hoiule anda.

Tallinna kunstihoone fondi direktor Anu Liivak põhjendab, et loomingu deponeerimine on neile peamine iseteenimise võimalus. Eelmisel aastal sai kunstihoone piltide väljalaenamise eest 100 000 krooni lisaraha.

ASi Norma Maja haldusosakonna juhataja Toivo Lillepõld ütleb, et nemad eksponeerivad oma peahoones hoiule võetud kunstiloomingut juba pikemat aega. «Selle teenuse pealt me küll kokku hoidnud ei ole.»

Hoiustamine maksab kuni kümnendiku tööde maksumusest. Kui töid tähtaegselt ei tagastata, lisandub üks protsent viivist üleläinud päeva eest.

Saarep ütleb, et ettevõtjate suhtumine kunstiteoste laenamisse on erinev. «Kui RETi arengukvartal valmis sai, kutsusin tegevjuhid hoidlasse ja näitasin neile parimat. Üks neist vaatas üht maali ja lausus: «Ma maalin ise ka sellise,» ja hakkas mörinal naerma.