Eesti Lotot aitaks suurem võidufond

Bingobuum, mis selle aasta alguses lahvatas unistustest suuremana, on läinud vaikse miilamise seisundisse. Kuna ostan oma paar piletit enam-vähem samal ajal, siis on lihtne pileti numbri järgi vaadata, kuipalju on pileteid selleks ajaks müüdud. Eesti Loto andmeil müüakse nädalas pileteid loteriidele kokku 200 000 ringis, kuid tegelike osavõtjate arv on sedavõrd väiksem, kui mitu piletit igaüks keskmiselt ostab. Teiste Eesti Loto mängudega võrreldes on Bingo endiselt ilmselt populaarseim. Aga võita Bingos on raske...

Saatejuhid teevad küll kõik neist sõltuva, et mängijatesse optimismi süstida, ent mida pole, on võit. Olen arvamusel, et Eesti Loto majandusraskuste peapõhjuseks ongi väike võidufond -- vaid 50% piletimüügist saadud rahast. Asjaolu, et pilet võidab harva, kustutab aja jooksul mängija huvi. Siin ei aita näilised «soodustused» mängijatele, nagu odavam pilet mõnel nädalal -- samavõrd lähevad tagasi ka võidud.

Kui võidufond oleks suurem, näiteks 75%, oleks mängijaid tunduvalt rohkem ja suurenenud käibe pealt saaks Eesti Loto ära maksta ka oma miljonilise võla riigieelarve ees.

Eesti Lotos tekkinud olukord on sarnane ideega maksude laekumise suurendamiseks makse tõsta. Suurim kogus maksu, antud juhul siis loteriitulu, laekub suhteliselt madala maksumäära korral. Igal juhul pole selleks määraks 50%.

Lotoanalüütikud võiksidki niisuguse asja peale mõelda nagu võidufondi suurendamine. Las Vegase kasiinodes välja kujunenud võidufond on näiteks 97,4%. Nii-öelda (kasiino)majale mineva 2,6protsendise maksumääraga tullakse toime. Selle eest hoolitseb suur käive. Tõsi küll, kasiino ei ole päris seesama mis üldrahvalik loterii.

Teisest küljest ei ole mina kui lotomängija rahul, et ettenähtud summad spordile, tervishoiule, teadusele jne Eesti Lotolt ei laeku. Arvan, et Eesti Loto ei ole väärtus omaette. Sõdimine arvloteriide, nagu näiteks Bingo, hasartmängumaksu tõstmise vastu 11 protsendilt 16 protsendile (nii nagu muudel loteriidel) ei ole õigustatud. Ettevõtete tulumaksu määr on teatavasti 26% ja selle alandamist riik ei toeta. Arvloteriide hasartmängumaksu ei saavat tõsta seetõttu, et arvloteriid on kahjumis. Ent kahjumis on nad seetõttu, et mängijalt tahetakse ilma pikemata raha käest ära võtta. Juhtub sama, mis üksikisiku tulumaksu tõstes -- tulumaksu laekumine hoopiski väheneb.

Et Eesti Lotol on oma kasiinod ja mänguautomaadid, siis ei tohiks tulevik lausa must olla. Mänguautomaatide ja kasiinomängude n-ö võidufond on hoopis teisest mastist. Automaatidel on see üle 90 protsendi, ruletilaua võidufond küündib ülaltoodud Las Vegase numbrini, kuid võib olla ka vähem soodne, kui kasiino on kehtestanud omad reeglid. Black Jacki võidufond võib teoreetiliselt ületada 100 protsenti. Soliidse võidufondi tõttu jagub kasiinosse laudade taha mängijaid endiselt. Ja suur osa kergelt teenitud rahast lõpetab ringkäigu vaheetapi mänguautomaadis.

Põhjamaade lotode Eestisse tulekusse võib suhtuda nii ja naa. Üks on selge, et Eesti võib pretendeerida suurematele peavõitudele. Näiteks Viking Lottol on igal nädalal välja panna 13--26 miljoni krooni suurune peavõit. Nii suured summad tekitavad Eestis kindlasti elevust, sest meie oma peavõidud küündivad harva üle miljoni krooni. Kuid ka võidu pretendente on rohkem. Pilet Soome rahas, kaks marka, on tunduvalt odavam kui meie Bingol. Esialgu oleks Eestis mängijaid kindlasti palju, kui ainult kahte marka ei «ümardataks» ülespoole -- kuueks krooniks.

Mis on aga negatiivne -- Eesti lotomängija raha hakkab minema Soome spordi, tervishoiu, teaduse jne toetuseks. Selle taustal on Põhjamaade ettevaatlikkus oma loto teistesse riikidesse eksportimisel isegi imekspandav. Seniks ostan oma paar piletit nädalas, lihtsalt niisama kiibitsemisekss.

Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.