Kas Eesti saab jahtuvat majandust ise üles soojendada?

Eesti ei saa ise jahutada ega soojendada oma majandust, kuna see sõltub maailma majandusest. Valuutareservi asutamine ei ole majanduse jahutamine, vaid normaalne poliitika, mida iga arenenud riik teeb. Majanduskasvu hinnatakse 4%-le ja see on väga optimistlik, umbes 1,5 korda suurem kui eeldatav majanduskasv Saksamaal või Ameerika Ühendriikides.

Kõik riigid sekkuvad oma majandusse, aga majandus on globaalne. Ja kui ta jahtub või soojeneb, siis reegliga globaalselt, ainult erineva kiirusega eri kohtades. See on normaalne, nii majandus töötabki. Me peame olema küllalt targad arvestama seda, et on olemas päikesepaisteline ja vihmane ilm. Loodus vajab nii üht kui teist. Ja majandus on looduse osa. Meil ei jää muud üle kui olukorraga kohaneda.

Eesti-suurusel majandusel puudub teoreetilinegi võimalus end ise üles soojendada, oleme niivõrd sõltuvad väliskeskkonnast -- investeeringuist, turgudest. Kui näiteks meie kaup eksporti ei lähe, viib see ettevõtja hätta, sest siseturg on sedavõrd väike, et ettevõtjad ei suuda end ära majandada. Teisest küljest ei suuda me ka edasi areneda, tuginedes ainult kodumaistele säästudele. Siin ei ole küsimus küll meie väiksuses, vaid madalas säästmistasemes. Nii nagu Antsla ei suuda end üles soojendada, kui ülejäänud Eesti on jahtumas, nii ei saa ka Eesti oma vahenditega ise end üles soojendada.

Loodetavasti välisturg muutub elavamaks. Kui aga meie kaubad siiski turgu ei leia, peame hakkama oma majandust restruktureerima, tootma teisi kaupu. Samuti peame me välja nägema piisavalt soliidsed ja mõistlikud oma majanduspoliitikas, et välisturg meid aktsepteeriks. Senised katsed majandust üles soojendada on just vastupidised sellele, mida välisturg meilt ootab.

Asi pole ehk niivõrd majanduse mahajahtumises kuivõrd selles, et üks majandussektor, põllumajandus ja toiduainetööstus, mis oli orienteerunud Vene turule, on kriisis. Ja Venemaad me juba ei upita.

Teine probleem on muidugi see, et krediidiprotsent, eriti reaalprotsent, on võrreldes tarbijahinnaindeksiga väga kõrge ja sellisest aspektist saab rääkida mahajahutamises. Protsent pole aga riigi poolt kontrollitav. Eelarve puhul vajab riik reserve kriisiolukordadeks, nii et me ei saa rakendada ka ekspansionistlikku eelarve- ja maksupoliitikat.

Ees seisab raske ümberkohanemine olukorras, kus krediidiprotsent on 20. Makroökonoomiliste tingimuste muutmiseks meil vahendeid pole. Oleme valinud liberaalse majandusmudeli -- me ei saa muuta vahetuskurssi, me ei rakenda protektsionismi. Turgu me samuti anda ei saa, sest me ei saa panna kvoote, sulgeda piiri, maksta eksporditoetusi. Me ei reguleeri turgu ega konkurentsivõimet riiklikult. Ajutise abinõuna saame jagada toetusi.