Müüdud tiik võib

Vee puudumine ongi üks suvilapõlengute kustutamise suurimaid probleeme. Paremal juhul pole veevõtukohta küll suvilakrundiks müüdud, tiik on aja jooksul lihtsalt umbe kasvanud või veepaak auklikuks roostetanud ja vesi pinnasesse imbunud. On olnud ka juhtumeid, et suvilate elanikud ei teagi, kus veevõtukoht asub ja tuletõrjujad ei leia seda õigel ajal üles.

Aiandusühistu väikese võimsusega puurkaevule loota ei saa. Tihti tuleb vesi pooletollistesse torudesse, mis talvel võivad külma tõttu kuivad olla. Et naaberühistus on olukord samasugune, lõpebki põleva maja kustutamine siis, kui vesi tsisternautost otsa saab.

Tihti aga ei mahu kümmekond tonni vett sisaldav pikk ja lai tsisternauto sündmuskoha lähedalegi. Suvilaomanikud on oma krundiservi tasapisi tee poole nihutanud ja nüüd eraldab naaberkrunte vaid sõiduautolaiune riba.

Peale kõige pole tuletõrjujatel korralikke suvilapiirkondade kaarte ning kohalesõidu kiirus sõltub eelkõige sellest, kui põhjalikult sündmusest teataja paika kirjeldada oskab. Reeglina ei taha helistaja pikka juttu ajada -- maja ju põleb.