Probleemid tagasi

Erastamisagentuur tegi Eesti Telekomi müügi küsimuses oma ettepaneku paar aastat tagasi erastamiskava ettevalmistamise käigus. Käis vaidlus, kas müüa Eesti Telefonist (ET) ja EMTst veel mõned aktsiad erainvestoritele ja oma töötajatele. Meie seisukoht oli, et tollane riigiettevõte Eesti Telekom tuleb likvideerimise asemel reorganiseerida aktsiaseltsiks ja müüa aktsiaid ainult sel tasemel. Põhjendus tulenes kahest asjaolust:

1) erastamine tütaraktsiaseltside tasemel oli siis õiguslikult komplitseeritud kontsessioonilepingu paragrahvidega, sest igasugune omandisuhte muutumine Eesti Telefonis oleks võinud tuua õiguslikke tagajärgi kontsessioonilepingu täitmise suhtes. Ühisettevõtte asutamisleping ja kontsessioonileping ei takistanud müüki riigiettevõtte, nüüdse ASi Eesti Telekom tasemel. Kõik õiguslikud probleemid langesid sellega ära. Agentuuri ja teda nõustanud konsultantide arvates oli selle skeemi järgi võimalik saada maksimaalne hind.

Aktsiate vahetamine tütaraktsiaseltside tasemelt holding'u tasemele toob tagasi probleemid, millest siis tahtsime hoiduda. Võimalikud on õiguslikud vaidlused kontsessiooni- ja ühisettevõtte asutamislepingu täidetavuse üle. Mis saab kontsessioonilepingust, tuleb poolte vahel uuesti kokku leppida ning et omandisuhete muudatus on riigipoolne initsiatiiv, tuleb selle eest soodustustega maksta.

Tagasi on ka kontrolli ülemineku probleem pärast väikese arvu täiendavate aktsiate omandamist. Kuigi ajakirjanduse andmetel on Sonera ja Telia võtnud kohustuse mitte viia oma osalust kõrgemale kui 49%, võiks seda lubadust võrrelda Swedbanki lubadusega Hansapanga ostmise käigus. Kui üle 20% riigile kuuluvaid aktsiaid siiski tuleb välisbörsidel erastamisele, siis on võimalik leida otseseid või kaudseid mehhanisme, saavutamaks kontrolli 1--2% täiendavate aktsiate üle. Juba see võimalus võib riigi vähemus-

aktsiate hinda alandada. Vähemusaktsiaid müües on üldiselt hind kõrgeim siis, kui kellelgi ei ole aktsiaseltsis absoluutset enamust. Kui ühel investoril või huvigrupil on täielik kontroll, võib ta dividendipoliitikat muuta nii, et kontrolli omav investor saab oma kasumi teisiti kui dividendide kaudu. Või on tal pikaajalised strateegilised huvid, mistõttu dividende niipea ei maksta, väikeaktsionärid aga soovivad dividende ka lähitulevikus. Ka see viib aktsiaturul hinda alla.

Neid mehhanisme luues on arvestatud sellega, et endise 49% asemel ETs ja EMTs saadakse holding'us 46,5 %. Aga kas 2,5% aktsiate hind on piisav, kompenseerimaks lisanduvaid õiguslikke ja rahalisi riske, jääb küsitavaks.

Kas selliseks tehinguks oli vajadus, sõltub ka sellest, millise positsiooniga Sonera ja Telia välja tulid. Neil võis olla riigile surve avaldamise võimalusi. Näiteks, et nad ei osale tulevikus täie jõuga Eesti Telefoni projektis või võõrandavad oma osaluse. Ei tea konkreetseid asjaolusid, kuid tean, et skeem on kas kompromiss tulenevalt Telia ja Sonera nõudmistest või see pole parim variant riigile. Puhtfinantsiline risk on see, et 53,5% Telekomi aktsiate müügist on raske saada sama hinda, kui oleks saanud 100% eest, seda nii kontrollpaki kaudse ülemineku kui valikuvabaduste vähenemise tõttu pärast 23,7% riigi aktsiate müüki.

Võib väita, et sisulise väärtuse poolest ei muutunud midagi, kuid suurema osaluse müüki oleks saanud paindlikumalt reguleerida, sõltumata teistest aktsionäridest. Regulatsioonivõimaluse piirid on nüüd ahtad, kas või aktsiakapitali suurendamise osas. Kaalusime sellise variandiga kaasnevaid riske ja tollal ei soovitanud seda. Võib-olla nüüd on argumente, mis sunnivad sellisele lahendusele.

Oma ettepanekus kavatsesime ka strateegilise investori (Telia ja Sonera) huve arvestada, aga nii, et nad oleks võinud Telekomis aktsiaid osta eritingimustel, mitte vahetada tütarettevõtte aktsiate vastu. Riik oleks olnud hinna kauplemisel paindlikumas ja tugevamas positsioonis ja tulemus olnuks parem. Isegi, kui arvestada, et strateegiline investor võis nõudmisi esitada, olnuks neid paindlikum arvestada suunatud emissiooni kaudu väljaspool avalikku konkurssi. Saanuks kaasata Telekomi uusi investeeringuid, mitte kapitaliseerida vanu. Ei oleks pidanud tehinguga õiguslikult seostama kontsessioonilepingu küsimusi, poleks vaja olnud kuldaktsiat ning skeem oleks lihtsam, läbipaistvam ja Telia- Sonera osalusprotsent juba tehtud investeeringute eest ei oleks pidanud minema nii kõrgele.