Riigivalitsemine pole naljaasi
Ühes kommentaaris viitasin piirangutele majandus-
poliitiliste otsuste tegemisel ning vihjasin, et majanduspoliitika kujundamine pole mänguasi. Ent egas ka kogu riigi valitsemine ja haldamine pole kergete killast ülesanne, millega kõik selleks volitatud persoonid oleksid võimelised nii muu seas hakkama saama. Meenub küll ühe omaaegse eesti juhtpoliitiku väljaütlemine, et mis see riigivalitsemine ja -juhtimine siis nii pole -- sai ju omal ajal suurt ettevõtet juhitud ja kogemused olemas. Paraku pole asi nii lihtne.
Analüütikud on tähelepanu juhtinud, et juba käivitunud «teise laine» reformid siirdemajandustes, mis peaksid olema suunatud efektiivselt toimiva seadusandliku ja seda toetava institutsionaalse raamistiku loomisele ja arendamisele, riigi ja kogu avaliku sektori rolli määratlemisele, tõrgeteta toimiva jõustamismehhanismi arendamisele jne, on olemuselt palju keerulisemad kui nn «esimene laine» reformid. Viimati mainitute, mille võtmesõnadeks olid majanduse dereguleerimine ja liberaliseerimine, privatiseerimine, rahareform, reaalmajanduse arengut toetava finantssektori loomine jt normaalselt toimivate turustruktuuride loomiseks vajalikud ettevõtmised, edukaks elluviimiseks piisas, kui saavutati vajalik poliitiline, sotsiaalne ja teoreetiline konsensus ühiskonnas. Toetava asjaoluna mõjus poliitiline demokratiseerimine ja iseseisvumine, «Eesti asja» ajamine.
«Teise laine» reformide edukat elluviimist takistavad mitmed senised arengud. Näiteks juba väljakujunenud huvigruppide omavaheline võitlus, uute oludega kohanenud «endiste» poliitilise ja majandusliku võimu kindlustamine ja pühendumine oma tasku täitmisele, lobigruppide mõjuvõimu ja bürokraatia tugevnemine, otsustajate ebakompetentsus ja tegelemine poliitiliste mängude ja oma ambitsioonide rahuldamisega, eetiline kriis jne. Senised arengud ja otsustusvõimetu valitsuse pikaajaline hüplev käitumine küll erilist optimismi ei sisenda.
Pöördugem empiiriliste uuringute tulemuste poole. Kuidas reaalses majanduselus osalevad Eesti ettevõtjad ja tippjuhid hindavad Eestis toimivaid seadusloome protseduure ja valitsuse teadaannete usaldatavust? Pilt ei ole roosiline. Küsimusele, kas asjaosalistel tuleb regulaarselt kokku puutuda nende äritegevust mõjutavate ootamatute muutustega majandus- ja ühiskonnaelu reguleerivates seadustes ja valitsuse majanduspoliitikas või on muutusi võimalik ette näha, vastati, et vaid mõnikord. Ootamatud muutused regulatiivses keskkonnas on aga täiendavate riskide allikas.
Lugu pole parem äriinimeste informeeritusega toimuvatest muutustest: küsitletud on informeeritud kavandatavatest muudatustest vaid mõnikord. Mis puutub võimalusse oma arvamuse avaldamiseks (ja selle arvestamiseks) äritegevust mõjutavate regulatsioonide muutmisel, siis seda hinnatakse kui harva nähtust. Näib, et seadusandjat ei huvita eriti, kuidas nende «mõttetegevus» ja toimingud mõjutavad majanduselus osalejaid, vaid nad juhinduvad mingitest muudest kõrgematest eesmärkidest, tundes ennast lausa vanajumala enda esindajatena maa peal, aga mitte volitatuteks esindama rahva huve.
Pole siis imestada, et hinnang valitsuse teadaannete usaldatavusele on väga madal -- harva usutakse, et valitsus jälgib kindlalt avalikkusele teatatud olulisi majanduspoliitilisi suundi. On tavaks saanud, et ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmisel kas maksuseaduste muutmiseks või teatud tootjagruppide huvide populistlikuks kaitsmiseks toetutakse vaid ebamäärastele viidetele ELi maade seadusandlikule raamistikule. Kokkuvõtteks: teadmatus ja ebakindlus Eesti seadusloome osas on viimastel aastatel jäänud pea samale tasemele.
Silmas pidades üha ägenevat poliitilist võitlust kohtade pärast uues riigikogus ja väljapakutavaid «varikabinette», tasub valijal tõsiselt kaaluda, mida eelnenu taustal lubatakse ja mida asjaosalised seni on teinud.
Autor: Vello Vensel