Haigekassale tehakse külma

Seoses riigikassa tühjusega ja haigekassast laenuks võetud saja miljoniga tuleb meelde ütlus: talita minu sõnade, mitte tegude järgi. Pärast seda, kui sai teatavaks, et Maapanka jäid sotsiaalfondide sajad miljonid kroonid, arvasid kõik, et riigi raha kamandagu ikka asjatundjad, mitte arstidest ja juristidest komisjonid, nagu seni tavaks oli.

Riigikogu andiski lõpuks sotsiaalfondide vaba raha paigutamise üle riigikassale, see õigus fikseeriti selle aasta riigieelarve seadusega. Nüüd aga tuleb häbi tunda, sest riigikassa on asunud kättevõidetud õigust kuritarvitama ja on teinud veelgi ebasoodsama rahapaigutuse kui paljukirutud haigekassa.

Arstide seas ringleb jutt, et haigekassale lubatakse raha eest 3protsendist intressi, samas kui haigekassa ise teenis selle raha pealt 5 protsenti ja oleks just-just saanud kokkuleppele veelgi soodsama deposiidi osas.

Milleks kelkida oma osavusega riigi raha paigutamisel, kui tegelikkus on teine? Tegelikult võib arvata, et ega seda haigekassa raha pole üldse kusagile paigutatud, vaid selle sõid juba samal päeval jooksvad kulud. Et asi korrektsem paistaks, lubas riik raha haigekassale veebruari keskpaigaks tagastada ja anda veel 3protsendise intresse peale. Raha tagastatakse siis, kui Telekomi aktsiate erastamisest selleks ajaks ikka raha laekub.

Dokumentaalselt seda kuulujuttu tõestada ei saa, sest pangasaladus kehtib ka riigi raha puhul. Riigikontrollil on võimalus intressitulude kohta järelepärimisi teha ja kuuldavasti on see laenujuhtum juba tööplaani võetud.

Sellel rahalaenamisel, mida rahandusministeerium kangekaelselt keeldub nimetamast laenamiseks ja nimetab hoopis stabilisatsioonifondis osalemiseks, on pikk eellugu. Nii sotsiaalkindlustusameti kui keskhaigekassa juhtidele on juba aasta aega avaldatud survet jagada oma eelarvejääki riigiga. Täpsemalt on rahandusministeerium tahtnud sadu miljoneid kroone sellest jäägist kanda stabilisatsioonifondi. Eelmisel aastal tuli haigekassasse kaks taolist sooviavaldust, kuid kuna peaministri vastavat korraldust ei järgnenud, jättis haigekassa need tähelepanuta.

Arusaadav, miks riik tahab sihtsuunitlusega fondide osalust oma stabilisatsioonifondis. Esiteks saab riigikassa selle arvel oma vahendeid säästa. Oli ju eelmise aasta hilissuvest näha, et rahakott enam nii jõudsalt ei täitu, kuid IMFile antud lubadusest kanda iga kvartali lõpus mingi summa Saksamaale reservfondi polnud ilus taganeda ja sinna juba kantud raha oli paha tagasi tuua, sest siis näeksid teised riigid, et meie seis pole kiita.

Teiseks oli vaja mõelda pensioni- ja tervishoiureformidele, mida samuti IMFile oli lubatud. Selleks ei olnud õiglane ainult riigireserve koguda, vaid on igati normaalne, kui ka asjaosalised ise selleks raha kõrvale panevad. Ainult et haigekassa sada miljonit ei läinud mingisse riikliku ravikindlustuse reservi, vaid riigi rahakoti turgutamiseks.

Nimetame asju õigete nimedega

Asju tuleks nimetada õigete nimedega. Kui laen, siis laen. Rahandusministeeriumi kantsler Agu Lellep on alati pidanud rumalaks seda küsijat, kes tahab teada, ega ometi riigi ja sotsiaalfondide raha ühise kamandamise puhul sassi lähe. Alati on ta selgitanud, et need on kaks eri eelarvet ja see, et sotsiaalmaksu kogub tänavusest aastast maksuamet või et sotsiaalfondide vabu vahendeid käsutab riigikassa, ei tähenda, et need rahad sassi lähevad. Ega nad otseselt ei lähegi sassi, selleks on palju kavalamaid skeeme.

Kuuldavasti vajas riigikassa haigekassa sadat miljonit, et maksta kuu alguses välja lastetoetused. Selleks kulub ühes kuus sama suur summa. Sant oleks ette kujutada mässavaid emasid, kes ei saa tavapäraseks ajaks oma raha kätte. Kui meenutada, jäi riigikassa lastetoetustega hiljaks, sest minu laste toetus jõudis pangakontole tavapärasest kaks päeva hiljem.

Sama ebameeldiv on aga mõelda, et haigekassa on praegu saja miljoni krooni võrra vaesem ja kui peaks puhkema gripiepideemia või üles ütlema mõni oluline meditsiiniaparaat, ei ole kusagilt kohe raha võtta. Sellel võivad äraarvamatud tagajärjed olla.