Majanduses tuleb külm kevad

Viimased paar nädalat on toonud häid uudiseid. Hansapank langetab laenuintresse, Telekomi aktsiaemissioon märgitakse jõudsalt üle ning viimase börsile tuleku ootuses on kerkima hakanud teiste aktsiate hinnad. Majandus kosub ka väljastpoolt vaadates, eelmistel aastatel mitmele eksperdile murekurrud otsaette toonud väliskaubanduse puudujääk tõmbus detsembris pisut koomale.

Vahepeal südame arütmia all kannatanud Eesti majandus on justkui jälle korralikult tööle hakanud. Tundub siiski, et tegemist on ajutiste tervenemisnähtutega kahe haigushoo vahel. Märtsis-aprillis istub majandus jälle auku ning teeb seda võib-olla isegi sügavamalt kui eelmise aasta viimastel kuudel.

Aasta algusest on üha enam kuulda ringvõlgnevuste tekkimisest. Lihtsat skeemi ehitusest -- tellija jääb võlgu ehitajale, ehitaja alltöövõtjale -- saab üle kanda kogu majandusele. Ringvõlgnevuste esimesed tulemused hakkavadki ilmnema tõenäoliselt lähema paari kuu jooksul. Miljon krooni pole mitmesaja miljoni kroonise aastakäibega ettevõttele katastroof, kuid tema satelliidile, väikefirmast alltöövõtjale, võib see tähendada pillide kokkupakkimist.

Majanduse alustala on kesk- ja väikeettevõtted, nende massilisel kukkumisel löövad kõikuma ka suured ettevõtted.

Endiselt pole näha töötute armee kasvutempo kahanemist. Pea iga päev toob uudiseid suurtest ettevõtetest, kes koondavad või saadavad töötajaid sundpuhkusele. Ilmselt on ka väikefirmades koondamised igapäevaseks muutunud.

Töötuse kasv on lähedalt seotud paar nädalat tagasi avaldatud meeldiva uudisega -- Eesti väliskaubanduse puudujääk väheneb. Paraku on asjal ka pahupool. Puudujääk ei vähene niivõrd ekspordi arengu, kuivõrd kohaliku nõudluse kokkukuivamise tõttu. Tekkimas on nõiaring: nõudlus väheneb, ettevõtted peavad vähem tootma, see tähendab töötuse kasvu, nõudlus sellega aga jälle väheneb jne.

Tervis pole kiita ka majanduse vereringel -- pangandusel. Eelmise aasta esialgseteks tulemusteks teatasid kaks suurt, Hansapank ja Ühispank vastavalt 50 miljoni kroonist kasumit ja 290 miljoni kroonist kahjumit. Pole ju saladus, et viimastel kuudel toimunud ettevõtete omanikevahetuse initsiaatoreiks on olnud pangad. Pangad müüvad, et saada ettevõttest midagigi tagasi. Enamikul juhtudel on tegemist kiirmüügiga ning sellest saadav raha ei kata panga sinna investeeritud summasid. Muidugi võib laenukahjumeid erinevate meetoditega ajas edasi rullida, kuid varem või hiljem tuleb need ikka maha kanda.

Raske uskuda, et pankade tütarfirmade tulemustega koos avaldatavad kontsernide konsolideeritud ja auditeeritud tulemused oleks avaldatud kasumi(kahjumi)numbritest oluliselt paremad.

Tõsi, Hansapangal ja Ühispangal on suurimad omanikud Rootsi pangad, kelle õlale võib raskel hetkel toetuda. Ent ka Rootsi pangad tahavad midagi toetuse vastu saada. Tõenäoliselt ühes neist suureneb Rootsi panga osa omanikeringis lähiajal oluliselt.

Pankadele lisab koormust asjaolu, et ilmselt hakkab lähima paari kuu jooksul kukkuma laenude sagedase tagatise, kinnisvara hind. Seni proovivad müüjad heade aegade nostalgias kramplikult hinda kõrgel hoida. Kuid suure tõenäosusega jõuab tavapärase pooleaastase hilinemisega märtsis-aprillis kinnisvaraturulegi eelmise aasta sügisel alanud surutis.

Vähemtähtsad pole märgid sellest, et riigi rahakott on tühi. Ülekanded kohalikele omavalitsustele venivad, riigikassa võtab laenu sotsiaalfondidest. Suurim ohumärk on see, et riigiaparaat ei kavatsegi ennast koomale tõmmata, vaid tahab edasi laristada Telekomi emissioonist saadava erakorralise rahaga. Lumepall on lükatud veerema ja probleemidepundar riigiaparaadis ainult kasvab.

Eesti majanduses tuleb külm kevad.