Riigikogu kaheksas koosseis lõpetas läinud nädalal oma töö.
Äripäeva hinnangul oli riigikogu kaheksas koosseis hall ja erilise töövõimega ei hiilanud.
Viimasel neljal aastal on Toompeal olnud igasugu kooslusi, küll ühte-, küll teistpidi kokkuleppeid, ent pole olnud ei selget tugevat koalitsiooni ega ka jõulist opositsiooni. Valimistel säravalt tõusnud Reformierakond oskas oma efektse tuleku üsna ruttu maha mängida ja mandus opositsioonis olles. KMÜ oli algusest peale väga veider ühendus, mille juhtparteil oli 5% lähedal kõikuv toetus, kuid suutis kõik need aastad siiski võimul olla. Eriti suur oli selles parlamendis nn soo, st äraarvamatu käitumisega seltskond, kes määratles end nii, nagu parasjagu meeldis -- vene parteid, Keskerakond ja Arengupartei.
Viimase parlamendikoosseisu töövõimet ja -tahet iseloomustab hästi spiiker Toomas Savi lõpukõnes öeldu: «Riigikogu eelmine, 1992.--1995. a tegutsenud koosseis andis tugeva tõuke tervele ühiskonnale ja selle vilju nautisime suures osas siin ka meie.» Heitlikkuse ja töövõimetuse näitaja on seegi, et riigikogu andis volitused valitsus moodustada neljale peaministrile ja ametivande andis ühtekokku 35 ministrit. Parlament lasi valitsusel üle pea kasvada ja poliitilisi otsuseid langetasid saadikute asemel ametnikud.
Tõsi, võib öelda, et töövõimetus tuli mingil määral ka kasuks -- vähemasti ei suudetud Eesti arengule kaikaid kodaratesse loopida. Eelkõige on neist neljast aastast (või pigem paarist viimasest) kasu lõiganud põllumehed (otse-, ikaldus- jm toetused) ja koalitsioonile lähedal seisvad huvigrupid (Silmet).
Ettevõtted võiks plusspoolele kanda investeeringute vabastamise tulumaksust, ent see on siiski kahvatu vari reformistide ideest kaotada ettevõtte tulumaks. Hoiuste tegemise seadus jäi hiljaks -- Maapank oli läinud, EVEA-l ja ERA-l saadi sabaotsast kinni. Käis arusaamatu vehklemine õlleaktsiisidega -- kord Saku kasuks, kord Tartu kasuks, kord kolmandat moodi.
Kaotati valimisliidud, ent selle viljad väljendusid esialgu liitudes, mis rahvasuus ristiti KMÜ 2ks ja Mõraks.
Ka eetikaga kaheksas riigikogu ei hiilanud. Näiteks võib tuua süüdimatult enda osalusega firmadele otsetoetusi kantinud maapoliitikuid, poliitikast loobuda lubanud lindiskandalistidest sõnamurdjaid, kinnisvaramehi, roolijoodikuid ja nurkalaskjaid. Tühjad saalid Toompeal üksikute igavlevate saadikutega said tavapäraseks.
Ka riigikogulaste eneste hinne oma tööle on keskeltläbi kolm, kellel miinuse, kellel plussiga. Küsitav muidugi, kas selline enesekriitika neile aupaistet lisab.
Toimetus ootab kahvatu kaheksanda asemele üheksandat -- üllatavat. Loodetavasti positiivselt.