Marina Kaas • 14 aprill 1999

Miks EKTK ei taha dialoogi?

On imetlusväärne, millise aktiivsusega Eesti kaubandus-tööstuskoda (EKTK) asus võitlema riigi esimese (ja ettevõtjate poolt kaua oodatud) katsega astuda dialoogi erasektoriga ettevõtluspoliitika teemadel (vt Mart Relve «Väikeettevõtlus ei vaja sebimist», ÄP, 31.03.). Sooviksin selgitada mõnd asjaolu.

Riikliku arengukava peatükk väike- ja keskmise suurusega ettevõtluse toetamisest valmib Euroopa Liidu eriettevalmistusprogrammi SPP (The Special Preparatory Programme for the Structural Funds in Estonia) jaoks. See on omamoodi Eesti taotlus ELi eelstruktuurifondidest finantsabi saamiseks ja võimaldaks abi kasutada juba alates aastast 2000.

Seega peame kinni pidama Brüsseli kehtestatud tähtaegadest, arengukava puhul on see 1. juuli 1999. Nii on peatüki kirjutamisega kiire, samas puudub Eestil selgelt ja kirjalikult formuleeritud strateegia ja poliitika väike- ja keskmise ettevõtluse (VKE) osas. Siiski ei saa kirjutamise protsessi nimetada talguteks ega sebimiseks, kuna ses etapis defineeritakse vaid üldsuunad ja käsitletakse tegevusi, millele on võimalik saada toetust EList. Mis puutub nn sisemisele tarbimisele mõeldud VKE strateegiadokumenti, siis selle ettevalmistamiseks on aega rohkem: valitsus soovib käsitleda seda sügisel.

VKE foorumi mõte tekis just seoses strateegiadokumendi väljatöötamisega -- väga oluline on selle aktsepteerimine erasektori poolt. Ka edaspidine VKE toetuspoliitika peab arvestama reaalseid probleeme ja vajadusi. Foorum idee oli luua konsultatiivorgan, kus ühises diskussioonis osaleksid nii poliitika otsustajad kui ettevõtjate ühenduste esindajad ja kus erinevalt praegusest pääseksid ka väiksemad ühendused jutule võrdsete partneritena.

Seega oleks ettevõtluspoliitika osas võimalik saavutada paremat konsensust, sest arvestataks ka ühenduste eriarvamusi. Seda pole võimalik teha, pidades vaid kahepoolseid läbirääkimisi riigi ja üksikute ettevõtjate ühenduste vahel. Riik ei viitsi individuaalselt vaielda mitmekümne organisatsiooniga, sellepärast on seni paratamatult kõlama jäänud vaid väheste suuremate ühenduste seisukohad.

Ilmselt see ongi koht, kus EKTK juhtkond näeb ohtu: kui EKTK kõigi tegevusalade ettevõtteid ühendava organisatsioonina püüab aktiivselt esindada kõiki tegevusalasid, võivad liikmeskonnas tekkida sisemised huvide konfliktid (nt kohalike tootjate ja importijate vahel, jae- ja hulgimüüjate vahel). Tegelikult oleks foorum EKTK jaoks koht, kus saaks distantseeruda ebamugavatest probleemidest, jättes need erialaliitudele, ja keskenduda üldistele ettevõtlusprobleemidele. Ka seda tuleks teha -- EKTK on klassikalises tähenduses eeskätt teavet ja kontakte vahendav, mitte lobby-organisatsioon.

Huvigruppidel on lihtsam võita uusi toetajaid nendeta tehtud otsuseid kritiseerides kui ise otsuste ettevalmistamises osaledes ja sellega ka vastutust kandes. Siiski on viimane variant palju efektiivsem survegruppide põhiülesande, liikmete huvide esindamise seisukohalt.

Kutse dialoogile tuli seekord riigi poolt. Lükata see tagasi, sarjates kutsujat halva sõnastuse pärast, on lühinägelik. See ei muuda olukorda, riik langetab ikka otsuseid, küsimata ettevõtjate arvamust. Foorum ei kahanda kellegi mõjuvõimu, autoriteeti ega dubleeri midagi, vaid annab erasektorile pideva sideme riigiga ja võimaluse mõjutada poliitikat ennetavalt ja vahetult, mitte tagantjärele. See tundub EKTK juhtidele kummalise ja tarbetu ideena, aga vaid 9% väikeettevõtetest, mitte 23%, nagu väitis Relve, kuulub EKTKsse.

VKE tugipoliitika teenuseid hakkavad osutama eeskätt olemasolevad organisatsioonid. Nii EKTK jt ettevõtjate ühendused kui sihtasutused võivad konkureerida riikliku tellimuse saamiseks VKE teenustele. Riigile jääb poliitika arendamine ja meetmete rahastamine.

Toetan Relve üleskutset koostööle. Eeskätt on tähtis parandada koostööd avaliku ja erasektori vahel. Siin on mõlemal arenguruumi. onnas peaks see hõlmama mitte üksnes ettevõtjate organisatsioone, vaid ka kümneid sellel alal tegutsevaid sihtasutusi ja teisi sotsiaalseid partnereid. Eeskätt on aga tähtis parandada koostööd avaliku ja erasektori vahel ja siin on mõlemal poolel palju arenemisruumi.

Hetkel kuum