Ühe vitsaga virgale ja laisale põllumehele

Kui eelmisel aastal tabasid raskused teisi majandusharusid, siis põllumajandusse on jõudmas rasked ajad alles tänavu. Paraku ei ole Eestimaa põllumajandustootjate keskliit kavandanud kriisi leevendamiseks midagi olulist.

See ilmnes ka keskliidu volikogul 15. aprillil. Liit otsib abi vaid äraleierdatud tollidest. Ja riiklikke põllumajandustoetusi tahetakse uuesti eelmise aasta eeskujul laiali jaotada. Ühtmoodi nii virgale kui laisale põllumehele, ühe mõõdu järgi nii viljaväljale kui ohakapõllule.

Keskliidu juhtkond tunneb hoopis suuremat muret selle pärast, kuidas põllumajandusministeeriumi majas edasi püsida ja riigieelarvest 1,5 miljonit krooni kätte saada. Nagu oleks mingi ime põllumehi aitamas või Karl Vaino Moskvasse sõitmas, et truualamlike kummarduste saatel rublapakke ja kombikormikoor-maid välja lunida, mida hiljem saunapidudel jagada -- kellel uhkem saun, laual rohkem sülti ja konjakit, selle kolhoosi sigadele ka rohkem jõusööta.

Tabuteemaks on põllumajandustootjate keskliidule intensiivne tootmine. Kõik peab endistviisi säilima. Nii nagu kolhoosi ajal tuleb ka praegu ebamajanduslikkust turgutada.

Ei pooldatud keskliidu volikogul ka taluliiduga ühinemist ega koos uue organisatsiooni loomist.

Sõnavõtja üle, kes soovitas keskliidu volikogu istungil soost üles haritud madala viljakusega põldudele teravilja asemel metsa istutada ja seda tegevust riiklikult toetada, pahandati, et see mees tuleks kuulutada rahvavaenlaseks!

Otsetoetusi põllumajandusele on vaja, eriti piimakarjale. Aga nende koht pole sotsiaalabi ega valimiskampaania rahade hulgas.

Tänavustel valitsuse ja põllumajandustootjate läbirääkimistel riiklike toetuste üle tuleks eelkõige intensiivset tootmist toetada.

Ajal, mil Eesti on kokkulepped WTOga tollilagede kohta allkirjastanud, pole mõtet Eesti Maarahva erakonnal kasutut järjekindlust demonstreerida ja püüda tolliülemmäärasid WTOga kokkulepitust kõrgemale kangutada.

Vaidlused kanakoibade ja seakintsude üle juhivad tähelepanu kõrvale piimatootmiselt, mis on tõepoolest kriisiolukorras. Pikka aega, mõnede piimatööstuste puhul isegi üle viie kuu maksmata piimarahad ja äärmiselt allalöödud kokkuostuhinnad muudavad piimatootmise võimatuks ja mõttetuks.

Siin oleks EME-lastest riigikogu liikmetel ja põllumajandustootjate keskliidul vaja aktiivset sekkumist.