Tallinnas loomisel kaheldav andmekogu

Tallinna linnaosadest saab peatselt tasuta infot müügiks olevate korterite kohta.

Tallinna linnavolikogu tarbijakaitsekomisjoni esimehe Arvo Haugi sõnul on projekti eesmärk aidata neid inimesi, kes ei suuda või ei taha maakleri teenust kasutada. Eelkõige käib see vanemate inimeste kohta. «Viletsate korterite puhul ei võtagi maaklerid neid jutule,» ütleb Haug.

Andmebaasiga seotud töö toob praeguste kavade kohaselt kaasa osa linnaametnike töömahu suurenemise, sest uusi inimesi korterite ostu-müügiga tegelemiseks tööle ei võeta.

Eesti kinnisvarafirmade liidu büroo juhataja Epp Immato hinnangul on kogu üritus tarbijale väga ohtlike tagajärgedega ja vahendusteenust see ei asenda. «Info vahetamine on ainult üks väike osa vahendamisest ja ei taga mingit tulemust,» väidab Immato.

Paljudes riikides on olemas andmekogud, kus peetakse arvestust nende elanike üle, kes ei ole suutelised oma eluaseme eest tasuma ja tahavad elamispinda vahetada. Maaklerite koja juhatuse esimehe Kalev Roosivälja sõnul on seejuures tegemist nn sotsiaalmajadega ning sotsiaalametnikud tegelevad inimestega, kes ei suuda ise endaga toime tulla. Roosivälja hinnangul ei haaku see teema praegu Tallinnas kavandatava andmebaasiga, kus on kirjas ostu- ja müügisoovid. «Selline andmebaas on ju olemas,» märgib Roosiväli, «miks peab kohalik omavalitsus raiskama raha ja ressursse, et teha dubleerivat andmebaasi.» Ta peab silmas näiteks Soovi ja Kuldset Börsi, kus samuti saab tasuta kuulutusi avaldada.

Andmekogu turvalisust püütakse suurendada sellega, et andmeid väljastatakse vaid neile, kes on oma andmed kogusse esitanud. Seda aga võib teha iga inimene ka siis, kui tal tegelikult eluaseme vahetust kavas ei olegi.

Andmebaasi koostamise üks põhjusi on soov vältida libamaaklereid. Petta saanud inimesi on palju ja kindlasti suureneb nende arv veelgi.

Epp Immato arvates tuleks raha, mis raisatakse andmekogu käivitamiseks ja haldamiseks, suunata pigem kinnisvaraturu korrastamiseks (nt seadusandlikuks reguleerimiseks).

Esialgsete kavade kohaselt pidi eluruumide andmekogude süsteem käivituma alates selle aasta juunist, kuid tõenäoliselt lükkub plaan mõnevõrra edasi.

Tallinna linnakantselei andmetöötlusosakonna juhataja Mati Lauritsa sõnul kuulutati projekti jaoks vajamineva tarkvara saamiseks välja avalik riigihankekonkurss. Pakkumised tuleb konkursile esitada hiljemalt 7. maiks.

Andmekogule vajalik summa on ilmselt üle 200 000 krooni. Kui palju maksumaksja raha täpselt kulub, selgub pärast riigihankekonkurssi.

Tallinna eluruumide andmebaas ei lahenda suuri probleeme, vaid üritab lahendada väikesi.

Linn peaks koondama eluaseme vahetussoovi avaldanud inimeste avalduste põhjal informatsiooni, et vanemad inimesed saaksid asuda vajalikke dokumente vormistama ilma vahendustasu maksmata.

Linnaosa ametnikud peaks korteri ostjat või müüjat konsulteerima. Abi peaks saama ka näiteks küsimustes, mis puudutavad hoone põhikonstruktsioone ja tehnovarustust. Lõppkokkuvõttes jääb korterite ostu-müügiprotsess linnaosa kontrolli alla.

Kui andmebaasi kasutajad on siiski sunnitud maaklerfirma poole pöörduma, siis peavad nad ainult tehingu vormistamise eest maksma ja saavad maakleritele oma hinda dikteerida (näiteks saavutada 10% asemel 3% vormistamise tasu maksmine).

Suurim hirm loodava andmekogu juures on minu hinnangul see, et maaklerfirmad ostavad andmebaasi ära. Kui maaklerfirma on andmebaasi ära ostnud ja tahab käituda endale kasulikult, siis peab firma ikkagi pöörduma inimeste poole ja pakkuma neile meeldivat varianti.

Ehk on Tallinna eluruumide andmebaaside kavas idealismi, ehk on seal naivismi, aga ma arvan, et seda tuleks proovida. Seni on andmebaasi proovitud linnaosades, esimesed kogemused on positiivsed.

Projektil on mitu tõsist puudust. Kõigepealt suhtutakse liialt lihtsustatult eluruumi vahetamisega kaasnevatesse riskidesse. Soovitades mitte kasutada vahendusteenust ja propageerides vahetustehinguid kohaliku omavalitsuse kaudu, tekitatakse inimestel kõrgendatud usaldus, maandamata seejuures tehinguga kaasnevaid riske, mida professionaalse kinnisvaramaakleri vahetul abil on võimalik vältida (pettus, ärakasutamine, suur varaline kahju).

Teiseks ei ole õige ka väide, mille kohaselt kannavad inimesed, kes kasutavad vahendusteenust ja maksavad keskmist tasu (5%), seeläbi liigseid kulutusi. Maakleri abiga muutub makstav vahendustasu tihti sisuliselt olematuks, arvestades läbirääkimiste tulemusena saadavat võitu tehingu lõpphinnas.

Inimeste nõustamiseks kasvõi näiteks ostu-müügihinna suhtes ei piisa üldisest turuinformatsioonist. Nõustamine eeldab reaalselt eluruumi ülevaatust ja kogemust seejuures.

Kui linnaametnikele pannakse kohustus eluruumi vahetamisel linnakodanike huvide eest seista ja võtta vahetustehing enda kontrolli alla, siis tuleks luua selleks eraldi munitsipaalettevõte, sest eeldusel, et olemasolevad linnaametnikud on piisavalt koormatud, ei jõua nad seda tööd ära teha. Kuid kas see läheb meie riigi üldise majanduspoliitikaga siis enam kokku?