Ärme koonerda, vaid investeerime!

Olin nende paljude seas, kes tervitas pärast märtsikuised valimisi võimule tulnud kolmikliitu. Tundus, et üle pika aja on ametisse asunud valitsus, kes teab, mida teha, ja kellel on riigikogus piisavalt jõudu oma ideede ja eesmärkide läbisurumiseks. Täna aga tunnen, et olen pettunud. Asjad pole läinud nii, nagu oleksin soovinud.

Mäletan, et vahetult enne valimisi lubas Siim Kallas, et võimule tulles on tema esimene samm äsja kehtima hakanud autoaktsiisi muutmine. Kuid sellekohane seaduseelnõu jõudis parlamenti alles üleeile ning pole selge, millal selle rakendamiseni jõutakse.

Ettevõtte tulumaksu kaotamine, mis enne valimisi oli Reformierakonna oraatorite kõnepruugis esimesel kohal, tundub oma aktuaalsust kaotavat. Selle asemel plaanivad aga Isamaaliit ja Mõõdukad hoopis tollide kehtestamist, asja mida isegi neli aastat võimul olnud maapoliitikud ei suutnud ellu viia.

Näotu mulje jättis ka minister Toivo Jürgensoni lahmiv käitumine sadamajuht Enn Sarapi kohalt lahtikangutamisel. Paistab, et neli aastat riigikogus istunud opositsioonipoliitikutel on käed sedavõrd sügelema läinud, et võimu juurde pääsedes on asutud enne tegutsema ja siis alles järele mõtlema.

Valitsusliit õigustab oma saamatust sellega, et väidab end lappivat Siimanni koonderakondliku meeskonna väära tegutsemist. Pühaks sõjaks on saanud eelarve kulude kärpimine. Ministrite ütlusi kuulates valmistume kohe-kohe algavaks sügavaks majanduskriisiks, milles valitsuse esmaseks ülesandeks on alles hoida Saksamaale deponeeritud raha, millega nälgivale rahvale kuivikuid osta. Juba ette teatatakse, et ka aastal 2000 ei oota meie majandust midagi head.

Kuid kas ei astu Laar samasse auku, kuhu kukkus Siimann pool aastat tagasi. Mullu septembris sarjasime Äripäeva juhtkirjas rahandusminister Mart Opmanni, kes valmistas ette optimistliku eelarve eelnõu. Samal ajal nägi ju iga ettevõtja, et laenuintressid ronisid lakke, käibed vähenesid ja Venemaa kriis lõi jalad alt kümnetel suurettevõtetel. Polnud vaja olla prohvet väitmaks, et madalseisule ettevõtluses järgneb alalaekumine maksudes. Paraku olid rahandusministeeriumil ja riigikogul silmaklapid peas.

Nii läkski, 1999. aasta esimestel kuudel ei suuda riik katta jooksvate tuludega jooksvaid kulusid. Võimuletulnud kolmikliitu on haaranud paanika ning riik asub kokku hoidma.

Kuid vaatame uuesti ettevõtluskeskkonda: laenuintressid on läinud alla, Vene kriisi järelmõjud on ületatud, ettevõtjad on kokkuhoidmise asemel asunud investeerima, väliskapital voolab sisse, börs tõuseb. Jällegi pole vaja olla prohvet väitmaks, et oleme uue tõusutsükli alguses.

Ma ei väida, et kokkuhoiupoliitika praeguses situatsioonis oleks vale, eelmise valitsuse viga vajab parandamist. Kuid mul on sügav kahtlus, kas säästa tuleb investeeringute arvel. Lisaks auklikele teedele ja lagunevatele koolimajadele pärsivad sellised kärped ehitussektori kaudu ettevõtluse arengut, mis omakorda vähendab maksude laekumist. Mulle oleks meeldinud, kui Laari valitsus oleks vastavalt oma varasematele lubadustele läinud mitte investeeringute, vaid valitsemiskulude ja subsiidiumide kallale.

Kas selle asemel, et valmistuda pikaajaliseks vindumiseks, ei peaks valitsus hoopiski suunama maksumaksjatelt kogutud raha julgeteks investeeringuteks? Kui me tahame oma Nokiat, siis vajame me ka kiiresti ja jõuliselt arenevat keskkonda. Kas ei oleks riigil aeg läbi mängida stsenaarium, kus kärpimise asemel hoopiski suurendatakse investeeringuid, kartmata seejuures laenuvõtmist ja võlakirjade emiteerimist.

Usun, et ettevõtjad on kiireks majandustõusuks valmis ning ootavad, et ka valitsus sellest aru saaks.