Stressipeletaja

Sellel nädalal sai kümneaastaseks firma Tallmac. Ettevõte kutsus oma peole kolm langevarjurit, kes saabusid erinevalt teistest külalistest otse taevast. Kogu show maksis sünnipäevalastele mitu tuhat krooni.

Üks taevast alla tulnud mees on andmesidefirma Uninet müügijuht Reiko Teepere. «Kui tegin oma kuuenda hüppe, millega anti esimesed viis sekundit vabalangemist, oli selge, et mul on «püsivad ajukahjustused» ja minust on saanud langevarjur,» räägib ta.

Igapäevaselt müüb Teepere andmesideühendusi, vabal ajal harrastab Eesti Langevarjuklubis hüppamist.

Teepere tegi langevarjuhüpetega tutvust 1995. aastal. «Tahtsin lihtsalt ära proovida ja võtsin kolmest hüppest koosneva kursuse,» räägib infotehnoloogia spetsialist. «Siis sain teada, et kui sooritada 12 hüpet aastas, ei lange kvalifikatsioon ja ma ei pea algkursusi läbi käima.» Sellel kuul saab temast langevarjuhüpete instruktor.

«Langevarjuhüppeid on võimatu täiesti selgeks saada,» väidab Teepere. «Iga hüppega õpid midagi uut ja see tekitab põnevuse enne hüpet.»

Klubi liige, Hansapanga Kindlustuse IT-direktor Tiit Paananen sai pisiku 1992. aastal Moskvas esimest korda hüpates. Tänaseks on ta sooritanud 21 langevarjuhüpet.

«Lennuki ukse ees kaob hirm täiesti,» räägib Paananen, kellest on saanud langevarjuspordi fänn. «On ootusärevus, mis nüüd saab, ja tahaks kõike, mis juhtub, meelde jätta.»

Hea hüpe vajab Paananeni sõnul tõsist keskendumist ja õnnestub vaid siis, kui saab mitu korda päevas hüpata. «Minu parim hüpe oli siis, kui sain kümme sekundit vabalangeda,» meenutab ta.

Suvel aastaseks saaval Eesti Langevarjuklubil on 35 liiget, kellest kuus on naised. Vanuse alampiir on 15 aastat ja langevarjuga võib hüpata niikaua, kui inimese tervislik vorm on hea.

Veel üks infotehnoloogia spetsialist, kes langevarjuga hüppab, on ASi Küberneetika ekspordijuht Peeter Mõtsküla. Nii Mõtsküla kui Reiko Teepere töökaaslased on meeste endi sõnul harjunud, kui nad kontori põrandal langevarju pakivad.

Langevarjuklubi deviis on «Ohutus, sportlik areng, hea enesetunne». Hüpete ohutuse tunnistuseks ja nende rahustamiseks, kes kardavad langevarjuga hüpata, toovad harrastajad fakti, et viimane langevarjuritega seotud surmajuhtum toimus Eestis 1960. aastatel.

Klubi tegevuse lähema aja eesmärk on Eestis pakutava langevarjuhüpete koolituse vastavusse viimine tänapäeva Euroopa ja Ameerika ohutusnõuetega ning Eesti võistkonna viimine Rahvusvahelise Aeronautikaföderatsiooni FAI tunnustatud rahvusvahelistele võistlustele.

Miks ta hüppab, ei oska Teepere öelda. «Kes hüppavad, ei oska seda sõnastada, kes ei hüppa, ei saa aru,» sõnab ta.