Eesti oma Nokia on illusioon

Ettevõtluse uus põlvkond või laiemas mõttes alus, millel põhineb uus majanduskasv, on olnud lakkamatu diskussiooni allikas nii Eesti meedias kui majandusringkondades. Nii ühes kui teises loetakse vaikimisi eelduseks, et uus majandus vajab uut lähenemist, täpselt samamoodi, nagu väidetav new economy Ameerika Ühendriikides peaks põhinema uuel majandus- ja ärimudelil, uuel hoiakul nii ettevõtluse kui selle organiseerimise kohta.

Keegi ei kahtle efektiivsema ettevõtlusmudeli vajalikkuses, nagu näiteks ei kahelda elukvaliteedi tõusmise otstarbekuses. Samas peavad kõik sisulised muutused algama muutustest hoiakutes. Aga just see on Eesti puhul ehk asja raskeim külg.

Esiteks Eesti mastaap. Eesti on selgelt liiga väike korralikult toimiva väärtpaberituru jaoks. Kui Tallinna väärtpaberibörs midagi ette ei võta ega muutu ka kohaliku väikeinvestori arusaam investeeringu funktsioonist, asendab mastaabikonflikti kiiresti börs 80 kilomeetri kaugusel Helsingis.

Raha, mis läheb arenevatele turgudele, järgib Ida- ja Kesk-Euroopa puhul üht skeemi -- Euroopa Liidust esimese laienemisringi riikide suunas. Kuigi Eesti formaal-poliitiliselt kuulub nende riikide hulka, on see investorite jaoks teadvustamata fakt.

Otseinvesteeringud Balti riikidesse, s.h Eestisse on kahtlemata olnud märgatavad, kuid seda eelkõige kohalikus mastaabis. Rahvusvaheliste standardite järgi ei ole tegemist mahtudega, mis näitaksid, et Eesti oleks atraktiivse investeerimispiirkond. Meie positiivne argument -- väike, aga tubli -- ei anna isegi visiooni mõõtu välja.

«Eesti Nokia» on seni avalikkuse jaoks peamiselt tähendanud üht kindlat ettevõtet, mille idee ning ideoloogia revolutsioonilisus võimaldavad tal konkureerida globaalsel tasandil. Ühelgi meie börsiettevõttel ei ole sellist potentsiaali. Kuid eemaldudes korraks ettevõtete tasandilt ning vaadates majanduskeskkonda kui ideed ja investeerimisargumenti, on situatsioon kohe tunduvalt erinev.

Eestil kui keskkonnal on vaieldamatult potentsiaali. Võrrelge kohalikku konteksti Skandinaaviamaade omaga ja te näete, et positiivsetes aspektides -- infotehnoloogia levik, haridustase, tugev finantssektor jms -- on Eesti nendega pigem sarnane. Kuid on ka negatiivseid aspekte -- maksusüsteem, keeruline ja jäik seadusandlus--, milles me neist eristume.

«Eesti Nokia» -- üks ettevõte, mis tõmbab majanduse tõusule -- on enam kui ebatõenäoline ning mida kiiremini sellisest kli?eest vabaneda, seda parem. Meie argument on majandusruum ning selle lai kandepind ettevõtete näol, mis ei ole globaalsed korporatsioonid.

Kuidas aga konteksti realiseerida? Stardi- ja arengufaasis olevate ettevõtete ning innovatsiooni rahastamine peaks tekitama aluse, millelt uued tugevad ettevõtted võiksid võrsuda.

Samas on suur vahe, kas riskikapitalifondi või investeerimispanga juurde tuleb rahataotlusega vahvlimüügi projekt või Tartu Ülikoolis välja töötatud kontseptsioon. Innovatsiooni tase on Eestis tõsine probleem -- erasektori käsutatavate ressursside hulk ei võimalda seda tõsta. Kui üldse kaaluda keynes'ilikku käitumist majanduslanguse puhul, peaks riik raha suunama just väikeettevõtluse ja innovatsiooni ergutamiseks, mitte teede ehitamisele. Ühiskondlik lisaväärtus, mida mõlemad genereerivad 10 aasta perspektiivis, on võrreldamatu.

Hädavajalik on kohaliku investeerimiskeskkonna teadvustamine. Mis puudutab portfelliinvesteeringuid, siis peab Tallinna börs tegelema investorsuhetega proaktiivsel tasandil -- see, millise kergusega investorid riike, piirkondi ja ettevõtteid ühte patta panevad, sõltumata reaalsetest tagamaadest, peaks olema tuttav igale arenevate turgudega kokkupuutunud investeerimispankurile. Otseinvesteeringute puhul peab teadvustamise fookus lihtsalt natuke teine olema -- kontsentreeruda Skandinaaviale, Läänemere regioonile, Euroopa Liidule. Et alustada muutust on aga eelkõige vaja muuta hoiakuid nii meis enestes kui meie suhtes.

Autor: Rasmus Kurm