Eesti majanduse pööripäev lähedal

Ettevõtte tulumaksu kaotamine ei ole kindlasti viga. See on Eesti majandusmõtte üks edumeelsemaid saavutusi, mille võib vabalt paigutada rahareformi ja avatud turumajanduse mudeli kõrvale.

Kui me räägime Eesti majanduse jaoks vajalikust tiigrihüppest Kagu-Aasia mõttes, kus majanduskasv oli aastaid kümne protsendi ringis, siis on muud võimalused ennast ammendanud.

Ettevõtte tulu- või kasumimaksu kaotamine on vaieldamatult olnud oravapartei kandev idee. Samas oli kümneprotsendiline majanduskasv just Isamaaliidu valimisprogrammi üks selgesõnalisemaid lubadusi. Kokku saades lisandus teadmine, et maksudega majanduskasvu ikkagi ei saavuta, maksimaalseks pürgimuseks jääks status quo säilitamine, kui sedagi. See sundis valitsuse kolmikliitu, ilmselt kaks ühe vastu, tegudele.

Pigem võiks öelda, et just poliitiliselt, mitte majanduslikult, on ettevõtte tulumaksu kaotamine ebapopulaarne.

Ühiskonnas on keskeltläbi ainult kümme protsenti ettevõtlikke inimesi. Nendest on eelnõu toetajaid veelgi vähem. Maha tuleb arvata füüsilisest isikust ettevõtjad, keda maksuvabastus ei puuduta ja kes seetõttu juriidilise isiku maksuvabastust ilmselt ei toeta. Ka paljude konsultatsioonifirmade, mis nõustavad maksude optimeerimist, tööpõld aheneb.

Seega tarbib 90protsendiline ühiskonna põhimass hüvesid, millele on alus pandud kümne protsendi poolt. Mitte just selle väikse protsendi poolt loodud, sest uue väärtuse tootmise viib lõpule kogu tööga hõivatud elanikkond, küll aga just algatatud. Need vajalikud 10 protsenti, olgu need pärit Eestist või väljastpoolt, saavad edaspidi paremad tingimused, ja nii võidab varem või hiljem sada protsenti ühiskonnast.

Tulumaksuvabastuse vastuväitjad tuletavad meelde eelkõige riigieelarve pingelist seisu. Et kui veel poolteist miljardit ära võtta, mis siis saab? Et olgu olukord küll kehv, aga midagi sealt ikkagi tuleb, ja milleks peaks riik vabatahtlikult loobuma oma tuluallikast. Parem kasin, aga ikkagi pidev sissetulek -- selline on suhtumine, mis on riigitööd ajast aega iseloomustanud.

Raskete aegade olustik on mõttetööd virgutanud. Makromajanduslik ABC, et maksukoorem on ettevõtluse kõige tugevam pärssija, on esmakordselt leidnud kiiduväärset valitseja-poolset mõistmist.

Ehkki teoreetiliselt lihtne, on see arusaamine raskelt tulnud. Uued ideed ja kogemuste puudumine, antud juhul riigi tasandil, on esiti ikka veidi hirmuäratavad tundunud. Kas on ikka õige aeg, küsitakse -- see on tagasi- või edasilükkamise klassika. Ent valik tuli teha: kas poolteist miljardit krooni praegu ja seisaku jätkumine või julge, makromajanduslikult edasiviiv otsus.

Ettevõtte maksukoormuse vähendamine on majanduse elavdamise seisukohalt alati vajalik. See punkt ei kao päevakorrast mitte kuhugi. Või vähemalt niikaua, kuni me lausa rahas ei suple.

Ent Eestis oli maksureform ka võimalik, kuna maksulaekumised ettevõtte kasumilt olid lühikese ajaga muutunud ebakindlaks. Kunagi 1997. aastal täitsid need laekumised riigieelarve üle, aga veel üks aasta, ja kasumis ettevõtted oleks tulnud kanda Punasesse raamatusse.

Küsimus ongi selles, kas Eesti tahab elada ühe aasta kaupa, ühest eelarve koostamisest teiseni, sisuliselt palgapäevast palgapäevani, kusjuures rahakott kipub järjest kõhnuma. Kuigi ka see on täiesti mõeldav stsenaarium, tõenäoliselt 90 protsenti inimestest ongi selleks sunnitud.

Ilmselt ka 90 protsenti riikidest elab täpselt samamoodi: eelarve puudujääk, välislaenud, devalveerimine jne. Ometi pole see mingi õigustus ega tähenda, et Eesti ei peaks püüdlema pääsu eest majanduslikku kõrgliigasse.

Autor: Mati Feldmann