Siseministri konstruktiivsed ettepanekud

Artikkel

- Uudised
- 30. september 1999 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Siseministri konstruktiivsed ettepanekud
Konstruktiivsed ideed, ettepanekud on võluvad. Nad lausa ahvatlevad ideid ellu viima, tegusid tegema.
Septembris, võib-olla seoses kooliaasta alguse ja üldise tarkuse taganõudmisega, on leida vähemalt kaks huvipakkuvat, tummist ideed: maaelanikud linna ümber asustada (vt ÄP 08.09) ja mitte iga töö ei ole see õige töö (ÄP 13.09).
Esimesele lisab kaalu ja vürtsi eeldamine, et maarahvas elab kõikjal maailmas allpool keskmist sissetulekutaset. Sestap käidigi prauhh! välja inimlik põhjendus -- suuremates kohtades (linnades, asulates) on rohkem võimalusi.
Ega's midagi. Et võimalusi peab pakkuma eranditult kõigile, võiks ja tuleks arvestada, et tänane ligikaudu 445 000-liikmeline maaelanikkond asub nagu üks mees ümber Eestimaa 47 linna. Seega saab maal «platsi» puhtaks, ja on vähem või pole üldse vaja teha kulutusi paljude maanteede, side- ja elektriliinide jmt korrashoiuks. Pole (maa)inimest, pole probleemi.
Mõned tühised probleemid paraku küll tekivad. Näiteks maal seni põhikohatööd saanud ~150 000 inimest küsivad nüüd linnaisadelt tööd, leiba ja muudki pereeluks vajalikku. See, mis looduskeskkonnaga, nii inimkätega kui Looja looduga juhtuda võib, on loomulikult tühi-tähi.
Pisut tüli näikse tulevat aga põhiseaduse paragrahvist 34: «Igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida».
Strateegiaplaanis võiks kavandada riigi kogu elanikkond ühte linna, näiteks Tallinna ümber asustada. Mis see 1,5miljoniline linn siis maailma ulatuses ikka nii erilist on? Selle tembuga on ühe hoobiga lahendatud haldusreform, omavalitsusi jääb veerandtuhande asemel vaid 47!
Too teine idee on teisest puust, nõuab edasist nuputamist ja sõnaseadmist. Seda teesi kuulutades johtuti tõdemisest, et «/--/ see ei ole normaalne, et kohalik omavalitsus on mitmel pool põhiline tööandja. See pole ju mingi õige töö. Nad ei loo ju midagi.»
Mis pagan see «õige» töö siis on? Pealegi veel «loov» töö. Kas koristaja, lasteaia kasvataja, arsti, õpetaja, treeneri jne töö on «õige», ja ka «loov»? Või vangivalvuri, politseiniku, kaitseväelase oma? Aga riigiametniku, kantsleri, ministri, presidendi oma? Mis on «loomine», «õige loomine»? Oli aeg, mil peeti «loomiseks» seda materiaalset, mida proletariaat tegevuse käigus (lattu) valmis meisterdas.
Jüri Mõis pakub alustamiseks asjakohase lähenemise: «Korralike reformide aluseks on tõsiteaduslik lähenemine, avaliku arvamuse uuringud ja teiste riikide kogemused. Suuri otsuseid tuleb teha kogu rahva huvisid arvestades» (PM 23.09). Seejuures on soovitav Eestit teiste riikidega vaid siis kõrvutada, kui meil on võrreldavad/kõrvutatavad taustad. Vastasel juhul saame kõverdatud võrdluspildi.
Hetkel kuum