On näha, et on kasutatud Saksa õigusruumist pärit materjale. Üsna hästi peegelduvad ELi mängureeglid. Üks asi, mis päris kindlasti tahab läbivaatamist -- kui seadus esitatakse, peab seal olema ka korralik loetelu selle rakendamise käigust ja alamaktidest. Need peab korrektselt lahti kirjutama, et ei tekiks kahetimõistmist. Mitu punkti on, mida võib nii ühte- kui teistmoodi mõista.

Seda lahendust päris valeks lugeda ei saa. Küsimus on rakendusaktides. Peame lähenema nii, et inimene saaks kiiresti hüvitatud, ta ei tohi pärast saada karistatud asjade eest, milles tema süüdi ei ole. See punkt jääb praegu uduseks.

Selle küsimusega hakkame tegelema alles hiliskevadel.

Pean seda osa võlaõigusseaduses väga oluliseks. Kindlasti asi ei jää esialgse eelnõu vormi juurde. Mida rohkem inimesed seda arutavad, seda lihtsam on komisjonil, kui ta ükskord jõuab selle osa juurde. Kõige olulisemaks pean, et sealt tulevad seaduse normid nende mitmete kahjutasunõuete aluste kohta, mis on elus olemas ja mida praegu kirjalikult seadustes ja lepingutes fikseeritud liikluskahju tasumise mehhanismid ei kata.

Teoreetiliselt võiks kahjustatud isik nõuda kahju sisse kas teise poole kindlustusandjalt või oma kaskokindlustusandja käest. On vaja, et seadus näeks ette reegli, kumma käest ta seda nõuab. Kindlustusandjad leidsid esilagu, et nende jaoks on see ükskõik. Nende jaoks on see lihtsalt tariifide arvutamise küsimus.

Nii ta eelnõusse jäi ja meil oli kokkulepe, et kui kindlustusseltsidel on mingi muu ettepanek, või nad tahavad seda teisti teha, siis nad esitavad meile konkreetse ettepaneku. Seda meile laekunud ei ole.

Paraku tänases redaktsioonis on seal veel punkte, mis ei ole ellu rakendatavad. Mis puutub liikluskahju hüvitajasse ja kas esitatakse regresse, siis minu arvates ideaalne olukord on see, et liikluskahju käsitleb ja hüvitab kannatanule tema kindlustusselts ja seejärel esitab regressi süüdlase kindlustusseltsi vastu. See looks turule olukorra, kus ka liikluskindlustusele tekib juurde kvalitatiivne külg.

Täna on põhimõtteliselt kliendile ükskõik, millise seltsi liikluskindlustust osta, kuna ei saa valida, kes sulle liikluskahju põhjustab, ja iial ei tea, milline kindlustusselts hakkab seda kahju käsitlema, enne kui see kahju on toimunud.

Kui oma kindlustusselts käsitleb kahju, loob see olukorra, kus klient valib kindlustusseltsi esmalt kahjukäsitluse kvaliteedi järgi ja saab ühest kindlustusseltsist, mida ta usaldab, täieliku teeninduse, ilma et peaks vahetevahel tarbima juhuslikku kahjukäsitlusteenust. Süsteemi ainus probleem on täna veel kindlustusseltside omavaheline regressimine.