Omahind sõltub paljundusmasinast

On vahe, kas rääkida koopia omahinnast tuhande või viiesaja tuhande koopia lõikes. Suuremate mahtude puhul on erinevused suured.

Kahekomponentsel paljundusmasinal on kaks komponenti -- tooner (ehk värv), mis sulatatakse paberi külge, ja kandja, mis vahendab seda protsessi. Ühekomponentsel masinal on värv ja kandja ühes teras koos, moodustades tooneri.

Kahekomponentsel masinal tekitatakse masina sees tooneripilv, mis suunatakse elektrostaatikaga vajalikku kohta. Ka ühekomponentsel masinal tekib sama pilv, kuid pilve pindala on kümneid kordi väiksem, seega on väiksem ka tolmu masina sisemusse vabakspääsemise võimalus.

Kuna ühekomponentse paljundusmasina tooneri tera on suurem, siis jääb ka sellega saavutatav pildi resolutsioon kahekomponentse masina resolutsioonile alla. Kuid inimsilmaga seda vahet ei näe, sest mõlema tera suurust mõõdetakse mikronites.

Ühekomponentsel koopiamasinal tuleb lisada ainult värvainet, see on ainuke komponent. Kahekomponentsel masinal tuleb peale tooneri lisamise vahetada aeg-ajalt ka kandjat. Kandjat ei peaks vahetama kasutaja ise, vaid see jäägu hooldusfirmade tööks.

Paljundustöö käigus kandja magnetilised omadused pidevalt muutuvad. Seega peab näiteks kasutatud masina ostja hindama, kui hea masinaga on tegemist, kas kandjat tuleb peagi vahetada või ei ole vaja vahetada. Siin on tootjad appi tulnud, lisades koopiamasinale loenduri.

Kui näiteks 40 000 koopiat saab tehtud, hakkab kandja vahetust soovitav tuli põlema. Kasutajal võib aga tekkida kiusatus paljundada veel veidi, kasvõi kehvema kvaliteediga, nii saaks kulutust edasi lükata. Siin on tootjatel ka teine lahendus, teatud piiri ületamisel paljundusmasina kasutamine blokeeritakse.

Kahekomponentsed masinad on ühekomponentsetele suhteliselt järele jõudnud. Kuna kahekomponentsest masinast eraldub paljundamise käigus paratamatult palju rohkem lenduvaid osakesi, siis peab masinat tihedamalt puhastama.