Omahind sõltub paljundusmasinast

Artikkel

- Uudised
- 10. november 1999 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Omahind sõltub paljundusmasinast
Kui räägitakse koopia omahinnast, tooneritest ja kvaliteedist, siis tuleb eristada ühekomponentseid ja kahekomponentseid paljundusmasinaid. Need on sarnased, kuid siiski kaks erinevat tehnoloogiat.
Võrdluseks võiks tuua diisel- ja bensiinimootoriga autode erinevuse. Mõlemad autod sõidavad, kuid on siiski mootori konstruktsioonilt täiesti erinevad.
Paljundusmasina ostmise juures on kasulik suurema koopiate arvu perspektiivis vaadata, millal tuleb üks või teine protsess ühe ja teise masina juures läbi viia. Millised on hooldustsüklid kahe-kolmeaastase kasutamise juures, mis probleemid tulevad esile näiteks poole miljoni koopia tegemisel jms.
On vahe, kas rääkida koopia omahinnast tuhande või viiesaja tuhande koopia lõikes. Suuremate mahtude puhul on erinevused suured.
Kahekomponentsel paljundusmasinal on kaks komponenti -- tooner (ehk värv), mis sulatatakse paberi külge, ja kandja, mis vahendab seda protsessi. Ühekomponentsel masinal on värv ja kandja ühes teras koos, moodustades tooneri.
Kahekomponentsel masinal tekitatakse masina sees tooneripilv, mis suunatakse elektrostaatikaga vajalikku kohta. Ka ühekomponentsel masinal tekib sama pilv, kuid pilve pindala on kümneid kordi väiksem, seega on väiksem ka tolmu masina sisemusse vabakspääsemise võimalus.
Kuna ühekomponentse paljundusmasina tooneri tera on suurem, siis jääb ka sellega saavutatav pildi resolutsioon kahekomponentse masina resolutsioonile alla. Kuid inimsilmaga seda vahet ei näe, sest mõlema tera suurust mõõdetakse mikronites.
Ühekomponentsel koopiamasinal tuleb lisada ainult värvainet, see on ainuke komponent. Kahekomponentsel masinal tuleb peale tooneri lisamise vahetada aeg-ajalt ka kandjat. Kandjat ei peaks vahetama kasutaja ise, vaid see jäägu hooldusfirmade tööks.
Paljundustöö käigus kandja magnetilised omadused pidevalt muutuvad. Seega peab näiteks kasutatud masina ostja hindama, kui hea masinaga on tegemist, kas kandjat tuleb peagi vahetada või ei ole vaja vahetada. Siin on tootjad appi tulnud, lisades koopiamasinale loenduri.
Kui näiteks 40 000 koopiat saab tehtud, hakkab kandja vahetust soovitav tuli põlema. Kasutajal võib aga tekkida kiusatus paljundada veel veidi, kasvõi kehvema kvaliteediga, nii saaks kulutust edasi lükata. Siin on tootjatel ka teine lahendus, teatud piiri ületamisel paljundusmasina kasutamine blokeeritakse.
Kahekomponentsed masinad on ühekomponentsetele suhteliselt järele jõudnud. Kuna kahekomponentsest masinast eraldub paljundamise käigus paratamatult palju rohkem lenduvaid osakesi, siis peab masinat tihedamalt puhastama.
Siiski võib oodata mustvalgeid kahekomponentseid koopiamasinaid tupiktee. Canon tegi neid omal ajal, kuid juba 15 aastat tagasi loobus sellest.
Samas paljud firmad, kes toodavad senini kahekomponentseid koopiamasinaid, hoiavad paralleelselt tootmises ka ühekomponentseid masinaid.
Ma ei taha öelda, et ühte tüüpi koopiamasin oleks halvem, aga neil on vahe ja paljundusmasinat ostes tuleks seda arvestada.
Autor: Toivo Tähemaa
Hetkel kuum