Kadi Heinsalu • 16 november 1999

Perearstid oskavad ellu jääda

Praeguseks pole keegi neist läinud pankrotti ega endise töökorralduse juurde tagasi pöördunud, ehkki ka perearstina jääb palk keskmiselt 6000 krooni juurde või alla selle.

See-eest on perearstipraksis täitnud paljude arstide unistuse omada uut sõiduautot, mobiiltelefoni, internetiühendusega arvutit ja olla ise oma tulude-kulude ning töö eest vastutav.

Praksiste järgi peaks Eestis olema pisut üle 800 perearsti, kuid tegelikult on neid paarisaja võrra vähem, sest Tallinnas on 230 perearsti kohast täidetud paarkümmend.

Perearstid tegutsevad haigekassaga igal aastal uuesti sõlmitavate lepingute järgi, saades vastavalt patsientide arvule ja muudele lisatingimustele iga kuu keskmiselt 35 000 krooni.

Haigekassast antava raha eest peab perearst maksma arstiruumide üüri ja kommunaalkulud, palga(d) abipersonalile, koolitama ennast ja medõde, soetama meditsiiniaparatuuri, maksma autoliisingu ja sideteenuste eest, tasuma ravikulud, tellima vajadusel uuringud väljastpoolt perearstikeskust. Kõik, mis üle jääb, on tulu, millelt tuleb füüsilisest isikust ettevõtjana maksta nõutud riigimaksud.

Paremas seisus on Tallinna perearstid, kelle patsiendid elavad lähestiku, siis on bensiinikulu väiksem. Ka õhtuti ja nädalavahetustel ei pea pealinna arstid tasuta ületunde tegema, kuna inimesed on harjunud siin rohkem kiirabi kutsuma.

Maa-arsti suurim kulu on tööandjaks olemine senise ambulatooriumi personalile, keda võib olla polegi otseselt vaja, kuid kelle tööl hoidmine täidab sotsiaalset rolli. Bensiinikulu ja tasuta ületunnitöö on maal samuti suurem.

See-eest saab maaarst reeglina vallalt toetust kommunaal- ja üürikulude tasumiseks, mida linnaarst ei saa. Ardu perearst Anne Ermel näiteks loodab, et vald ehitab talle uue perearstimaja, vähemalt lubas nii eelmine vallavanem.

- 1998. aastast füüsilisest isikust ettevõtjana töötava perearsti Hiie Tiisleri palk on vaid 3000 krooni kuus, sest tema maksab haigekassalt iga kuu saadavast 35 000 kroonist palka veel kaheksale inimesele. Tal on kaks perearstikeskust, kummaski oma abipersonal.

«Varem sain palka 2300 krooni, nii et edasiminekut on, ei nurise,» on Tiisler eraettevõtjana rahul.

Martna perearstikeskuses on ajakirjanikku oodatud, puhkenurka kaetud kohvilaual seisab vaagen viinamarjadega, avatakse karp Linnupiima komme.

«Kedagi lahti lasta?» kordab Tiisler naeratades küsimust, kas nii saaks rohkem endale palka lubada. Puhkenurgas, kuhu on vestlust kuulama kogunud kogu Martna perearstikeskuse personal, võtab maad pinev vaikus. «Vaadake, ei saa. Kuhu need inimesed tööle läheksid?» vastab Tiisler.

Nad keegi pole mitu aastat, kui üldse, käinud välismaal. Tiisleri auto on vana UAZ, rahvakeeli Villis, mis tarbib bensiini A 76. Korralist puhkust pole Hiie Tiisler samuti saanud lubada. «Hiljuti käisin Tallinnas nädalasel täiendkoolitusel,» meenub talle viimatine hingetõmbeaeg.

Tiisleri nimistus on 2200 patsienti, kuid 400--500 neist on haigekassakaardita, mistõttu nende ravimise eest ta haigekassast raha ei saa. Tiisler tunnistab, et tegelikult ei saa ta küsida ravi eest raha ka inimestelt endilt, sest neil pole raha.

Nii teebki ta tasuta koduvisiite, võtab inimesi tasuta oma kabinetis vastu. Ka autojuhi läbivaatus ja relvaloa taotlemine maksab Tiisleri juures vähem kui Tallinnas. Pole maksjaid.

Muud kulutused palgakulu kõrval on tal tagasihoidlikud. Raamatupidamist teeb Tiisler ise, arvuti on saanud haigekassalt soodsatel tingimustel ja uut aparatuuri liisinud pole.

Erinevalt paljudest teistest vallaarstidest ei saa Tiisler toetust omavalitsuselt, vaid peab Martna vallavalitsusele ruumide eest renti maksma. «Kui ma füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkasin, leidis vald, et olen samasugune ettevõtja nagu iga teinegi, miks peaks mind toetama,» selgitab Tiisler. «Ehkki minu eesmärk pole kasumit teenida, vaid inimesi ravida.»

Kuidas arst maal 3000 krooniga ära elab, kui kasvatada on 14aastane poeg? Tiisler on aiapidaja, aiast saab juurviljad, marjad, kartuli. Õhtuti läheb ta oma koju, mis asub odavas tagasihoidlikus korterelamus.

Tiisler teeb tasuta ületunnitööd, käib koduvisiitidel õhtuti ja nädalavahetustel. Tema ja ta kolleegid polnud kuulnudki, et Tallinnas on kaks perearsti, kes pakuvad väljaspool tööaega koduvisiidi teenust 700 krooni eest. See uudis paneb kõik rõõmsalt naeru itsitama, summa tundub nii müstiline.

- 1997. aastal Harjumaal Ardus füüsilisest isikust ettevõtjaks hakanud perearstil Anne Ermelil on nimistus 1564 inimest, kellest mittekindlustatuid on sadakond.

Kahe perearstipunkti vahet kihutava Ermeli arstikabinettide kommunaalkulud ja rendi maksab kinni kohalik omavalitsus. Kahe arstikabineti pidamise eest on ülekulu 7000 krooni, aga maal ei ole võimalik inimesi paarikümne kilomeetri kaugusele arsti juurde saata.

Ermeli suurim kuluartikkel on palgakulu neljale töötajale ja endale, järgnevad ravimid ja ravimimaterjalid, uuringud, nagu röntgen või biokeemiline analüüs.

Ermeli palk jääb 6000 krooni ringi, õe palk on 2000 krooni. «Aga ma olen rahul,» ei soovi Ermel vana elu tavalise arstina tagasi.

Ainuke asi, mis meele mõruks teeb, on tasuta ületöö. Ermel arvestas kokku, et eelmisel aastal tegi ta 30 000 krooni eest tasuta koduvisiite õhtuti ja nädalavahetustel.

Uut autot Ermelil pole, vald andis talle kasutada maastikuauto Niva, millele külavaheteedel on raske vastast leida. «Külarahvas naerab, et milleks talvel teid lahti ajada, küll Ermel sõidab lahti,» räägib arst ameti mitmekülgsusest.

Niva on siiski kulukas, tagavaraosadele läheb tõusvas joones juba keskmiselt 1000 krooni kuus. Bensiini neelab Vene maastur 15 liitrit sajale kilomeetrile, nii et mitu paarikümnekilomeetrist sõitu päevas tegev perearst paneb kütuse alla 2500 krooni kuus. Seda on poole rohkem kui näiteks Lasnamäe perearstil Maimu Pintsonil, kelle patsiendid elavad arstipunkti lähikonnas kõrgetes kortermajades.

- Maimu Pintson on füüsilisest isikust ettevõtja alates jaanuarist ja töötab ühes Lasnamäe üheksakorruselises majas, kus esimese korruse korterist ümberehitatud arstipunkt on juba aastaid tegutsenud.

Patsiente on Pintsoni nimistus 2068, neist kindlustamata 150 inimest.

Pintson peab perearstikeskust koos Olga Gvozdevaga, kes nagu temagi, oli varem üks paljudest Lasnamäe polikliiniku jaoskonnaarstidest. Nüüd saab Pintson 6000kroonist kuupalka, aasta alguses muretses ta mobiiltelefoni ja liisis kolmeukselise, kõige odavama Hyunday. Autole läheb kuus 4500 krooni, lisaks 1300 krooni bensiinikulu.

Pintsoni palgal on ka medõde, raamatupidamisega tuleb ta ise toime.

«Elujärg on küll paranenud,» võrdleb varem 3000kroonist kuupalka teeninud Pintson. «Ehkki tööd on ka poole rohkem, vana aega ma ikka tagasi ei taha.»

Erinevalt maa-arstidest ei ole pealinna arstidel erilist lootust linnaosa toetusele. Pintson pole selle peale tulnudki, et minna Lasnamäe linnaosavalitsusse toetust paluma, näiteks kommunaalkulude osas. Ruume ja sisustust rendivad nad Lasnamäe polikliinikult.

Samas pole Pintsonil erinevalt maa-arstidest kulutusi kalli aparatuuri liisimisele, sest kõik uuringud saab tellida mujalt. Arvuti ja tarkvara on ta saanud hüvituseks Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametist Maailmapanga uuringuprojektis osalemise eest.

Ta ei käi nii sageli õhtuti ja nädalavahetustel koduvisiitidel kui maatohtrid, sest Tallinnas eelistavad inimesed traumapunkti või kiirabi. Lasnamäel töötava ja Mähel elava Pintsoni kaugemad patsiendid elavad Maardus ja Pääskülas.

Hetkel kuum