Põllumajanduse käigud spiraali mööda

Ennäe, juhtus nii, et Vene turg kadus ühel hetkel hoopis. Ilmsiks tuli, et tööstused olid tohutu koguse Uus-Meremaa ja Austraalia võid ladudesse kokku ostnud, mida ümbertöödelduna Venemaale vedada kavatseti. Ühel hetkel sattusid tööstused tõsisesse ohtu.

Elu ja surma küsimus tekkis nüüd juba siin: kuna välisturgu enam ei olnud ja töötlemise võimalused ületasid tunduvalt ellujäänud lehmadelt saadava piimakoguse, kerkiski päevakorda vähemalt ettevõtte eksistentsiks olulise toorainekoguse saamine. Töötlejate surmahirm on muutnud ka suhtumist: räägitakse tootjatega kokkuleppe saavutamise vajadusest, lepingutest kinnipidamise olulisusest, tarnete stabiilsusest. Tundub, et tootjad on praegused töötlejate raskused ära tabanud ja et läbitud raskused on ellujäänutele õpetanud, et ühtsuses peitub jõud.

Nüüd jääb vaid loota, et nii tootjad kui ka töötlejad jõuavad peagi arusaamisele, et omavahel on tarvis tootmise põhimõtted kokku leppida.

Ehk jõuavad nii tootjad kui ka töötlejad ühistele seisukohtadele ja lepivad edasise koostegutsemise põhimõtetes kokku, et siis omad nõudmised valitsusele esitada.

Kui aga kokkulepet ei sünni, siis ennustaks, et Euroopa Liitu sattudes jõutakse spiraalil järgmise katsumuseni: Eesti põllumajandus ei suuda ühisturul teiste ELi riikide tootjate ja töötlejatega konkureerida ja Eesti põllumajandust ei aita enam ükski toetus ega abiprogramm. Viimased on ikka eelkõige nende jaoks loodud, kes esmalt ise ennast aidanud on ja seda edaspidigi teha soovivad.

Toetajate mõistes tähendab see, et taotlejad omavad selgepiirilist äriplaani, mille üks osa on ka turustuskanalite täpne kirjeldus ja tõestusena eelnevast edukast tegutsemisest suudavad 50% omafinantseerimise osa ette näidata.