Eesti Vabariik peab ükskord hakkama käituma tsiviliseeritud õigusriigina

Viimasel ajal hoogustunud diskussioonides nn saksa järelümberasujate küsimuses püüavad mõned poliitikud aastakümnete jooksul nõukogude võimult saadud hüvede nimel keerata ajalooratast tagasi. Seejuures eiratakse rahvusvahelise õiguse põhialuseid, põhiseadust ja Eesti riigi õiguslikku järjepidevust. Kuna selle nostalgilise kampaaniaga on ühinenud ka üksikud riigikogu liikmed, peame oma kohuseks lühidalt analüüsida rahvusvahelise õiguse norme ja ajalooarhiivides säilinud dokumente.

Meie lähtetees on rahvusvahelise õiguse põhiseisukoht, mille ülimuslikkust tunnistab ka põhiseadus -- Eesti ei saa pidada enda jaoks siduvateks ja õiguslikke suhteid tekitavateks lepinguteks kahe okupeeriva riigi omavahelisi lepinguid okupeeritava riigi suhtes. Seega kõik pärast 16. juunit 1940 NSVLi ja Saksa riigi poolt Eesti suhtes sõlmitud lepingud on õigustühised ja kehtetud nende algusest peale. Molotov-Ribbentropi paktist tulenevate kehtetute lepingute sätetel pole juriidilist jõudu õigusjärgse Eesti suhtes.

1939 ja 1941 Eestist Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud ja Eestis asunud vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste läbivaatamisel on tulnud juhinduda ülemnõukogu 20.01.91 otsusest «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» (p 5) ja alates 02.03.97 omandireformi aluste seadusest (§ 7 lg 3), mille kohaselt saab silmas pidada vaid neid Saksamaaga sõlmitud lepinguid, mille teine pool on Eesti. Seega oktoober 1939--16. 06.1940 Eesti ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikute või nende pärijate taotlusi lahendatakse viidatud seadusesätte tähenduses riikidevaheliste kokkulepete raames, kui need sõlmitaks.

Need inimesed deklareerisid oma vara, loobusid Eesti kodakondsusest ning oma vara valdamisest, kasutamisest ja käsutamisest. Nende isikute nimekiri on avaldatud Riigi Teatajas ning neid tuleb käsitleda kui vabatahtlikke ümberasujaid. Siia rühma kuulub ka umbes 3% «järelümberasujatest» Saksa kodanikke, kes deklareerisid end 1939 ümberasujatena, kuid lahkusid hiljem. Neile laienesid SS Reichs-führer Himmleri 19.08.1940 salajase korralduse nr 20/II järgsed privileegid ja nad asusid valdavalt kolonistidena Poola territooriumile.

Teine on olukord valdava osa veebruaris-märtsis 1941 okupeeritud Eestist Saksamaale läinud Eesti kodanikega, kes lahkusid siit repressiooniohu tingimustes ja kelle vara oli üldjuhul natsionaliseeritud või rekvireeritud. Vara kuulub põgenike kohta käiva rahvusvahelise õiguse järgi endiselt neile, tulenevalt Eesti kui sõjaeelse Rahvasteliidu liikme õigusjärgsusest.

Põgenikke ei saa teha mahajäänud omandist vabatahtlikult loobunuiks. Need inimesed jäid ilma kodumaast, kodust, varast, sidemetest. Neile ei laienenud ümberasujate eelised. Neil lubati küll Saksamaale sisse rännata, kuid neid kasutati valdavalt tööjõuna maa lääneosas.

Alusetud on väited, et pärast NSVLi ja Saksamaa sõja puhkemist said mõned natsionaliseeritud vara oma kasutusse, mitte omandiks põhjusel, nagu oleks Saksamaa nende vara juba kompenseerinud. Tegelikult käsitles Saksamaa kui okupeeriv riik kõiki Ostlandis asuvaid varasid sõjasaagina. Pisikest toimetulekutoetust maksis Saksamaa ümberasunud põgenikele natsionaalsotsialismi ajal tekitatud kahjude leevendamise seaduse (1952) järgi. Selle preambulas on ühetähenduslikult kirjas, et toetuse määramine ja vastuvõtmine ei võta ära nõudeõigust ümberasumisel mahajäänud vara tagasisaamiseks.

Kui palju oli siis järelümberasujaid? Veebruaris-märtsis 1941 lahkus Eestist ligikaudu 7000 inimest, neist umbes 4000 eestlast. Neil, kel ei õnnestunud lahkuda ka 1944, seisis ees reis Siberisse. Nemad ega nende järeltulijad pole kunagi varast loobunud ega selle eest kompensatsiooni saanud.

Õiguslikul järjepidevusel baseeruv Eesti ei saa endale lubada, et ta tunnistab okupeerivate riikide mõne salaprotokolli enda suhtes kehtivaks, mõne mitte. Kui lugeda õigustühine Saksa-Nõukogude 10.01.1941 kokkulepe kui NSVLi ja seega ENSV kohta käiv lepe Eesti jaoks kehtivaks, tähendab see Eestile ühetähenduslikult Eesti NSV õigusjärgsuse omistamist. See tähendaks automaatselt otsust meie riigi suhtes kehtetuks lugeda NSVLi kõrgeima riigivõimuorgani Rahvasaadikute Kongressi 24.12.1989 otsus Saksa-Nõukogude 23.08.1939 salajase lisaprotokolli jt 1939--1941 allakirjutatud salaprotokollide kehtetuks tunnistamise kohta tagasihaaravalt, allakirjutamise hetkest. Aga just see otsus oli juriidiline alus Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamise kohta NSV Liidu poolt 06.09.1991.

Keegi ei saa olla geneetiliselt kahe isa laps. Eesti Vabariik on kas sõjaeelse Eesti Vabariigi või Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õigusjärglane. Kolmandat teed ei ole.