Odavus on samm pankroti suunas

Tellija karmust kinnitab ka fakt, et ehituse tellinud firmade tõttu on Eestis pankrotti läinud mitmeid ehitusfirmasid.

Ilmselt omapäraseim ehitaja pankrotistumisest alanud lugu lugu viis pankrotini ka Tallinnas asuva korteriühistu. Nimelt pankrotistus aastal 1995 AS Ehitusbalthis, jättes korterite eest ette maksnud inimestele vaid hoone karbi. Petetud jätkasid ehitamist omal käel, saades 1997. aastal maja valmis.

Üks ostu-müügilepingu sõlminu oli aga loobunud ehitamisest, lootes 600 000kroonise ettemaksu ehitusfirmalt tagasi nõuda. Kui see ebaõnnestus, pööras ta nõude korteriühistu vastu. Et viimane seda summat maksta ei jõudnud, kuulutas Tallinna linnakohus tänavu 14. jaanuaril välja korteriühistu pankroti. Nii muutusid ehituse tellijad otsekui ehitusfirma õigusjärglaseks.

Ebameeldivas olukorras on ka need, kes nüüdseks pankrotistunud Feer Kinnisvaraarenduse kaudu Tallinnas Raua tänaval asuvasse majja eellepingutega korterid ostsid. Mitmedki neist polnud korteriostu notariaalselt kinnitada lasknud.

Väiksemate firmade ja ehitusbrigaadide kõrval, mille pankrotte võib Eestis viimastel aastatel lugeda kümnetega, langevad ka suured. Nii oli Juuru vallavanem juba kuu aega oodanud Mahtra rahvamaja ümberehituse algust, enne kui kohtusse pöördus. Paraku hilja. Ehitusfirma Feer läks pankrotti, kiskudes endaga kaasa ka rahvamaja ehitamise tarvis Juuru vallalt saadud 400 000 krooni. «Vaevalt me enam midagi tagasi saame,» on Juuru vallavanem skeptiline, «juba praegu on Feeril võlgu 57 miljonit krooni, lisaks viivised. Vara pidi aga olema vaid 22 miljoni eest.»

Ühes ettemakstud rahaga läks pankrotti ka OÜ Kurmu Ehitus. Tal jäi Räpina politseijaoskonna hoones tegemata 190 000 krooni eest töid, mille eest politsei oli juba tasunud.

Kui OÜ Kurmu Ehitus oli väike firma ja seega ka kahjusaajaid vähem, siis Feeril jäi pooleli välisministeeriumi hoone rekonstrueerimine Tallinnas ning pankrotihaldur Andres Tootsmanni sõnul ka üksjagu väiksemaid objekte. «Üldiselt tegid allhankijad oma töö siiski lõpuni,» sõnab Tootsmann, «loodeti, et midagi kunagi ikka tasutud saab.»

Väiksemad tellijad ongi tihti suurimad kahjukandjad. «Eraehitamises on asi päris nutune,» räägib ASi Wiklar pankrotihaldur Martin Krupp. «Ehitaja võtab raha ette ja kui ühel hetkel pankrot peale hakkab, on see raha kadunud.» Kruppi sõnul ei saagi väikest ehitajat valides nõuda, et see oma raha eest ehitaks. «Kui ehitusfirmal on kümme töölist ja omakapital 40 000 krooni, siis sureks ta oma raha eest ehitades ruttu.»

Juhtumeid, kus pankrotistunud ehitaja oma tellija kaasa tõmbab, on siiski vähe. Pankrotihaldur Raivo Piirla sõnul oli näiteks OÜ Alora Ehitus põdenud maksujõuetust juba pikemat aega, enne kui pankrotti läks. Maksejõuetuna ei võtnud ta endale ka uusi ehitusi ette. Nelja ehitusfirma pankrotiasju lahendanud Heli Ernitsa sõnul on tüüpiline, et ehitusfirma pankroti pärast ehitamine seisma ei jää.

AS Süda maja juhataja Veiko Murruste sõnul on tellija riskide maandamiseks ainumõeldav põhjalik leping. «Meie rakendame pärast aastaid tagasi saadud kurbi kogemusi suurema osa jõust lepingute tegemiseks,» räägib ta, «sest ehitaja vahetamine on poolelioleva objekti puhul kõige kallim lahendus.»