Võtke aerud, ärge oodake tuult!

Kas, kui palju ja millise sisuga kutseharidust Eesti ettevõtlus vajab -- see on suur küsimärk. Kutseõppeasutused püüavad ellujäämise nimel avada üha uusi õppekavu aina kõlavamate nimedega.

Teisalt -- ega meie ettevõtjadki teadnud täpselt ega tea seda tänaseni, milliste profiilidega ärisid nad arendama hakkavad. Sellest aga sõltub suuresti õppeasutuste töö.

Kogu probleemi võti on siiski koolis. Kool peab leidma õppekavad, millele on pikas perspektiivis nõudlus ja koostama vastavalt oma arengukava, kaasates võimalikult palju tööandjaid, et tekiks ühene mõistmine mõlema osapoole võimalustest ja vajadustest.

Õppeasutus üksi ei ole võimeline aru saama ettevõtja tänastest vajadustest isegi siis, kui kasutatakse maailma paremaid väliseksperte. Vajadused ja nende lahendused on ikkagi sisemaal.

Täna on tegelik elu paljuski kaugel ees õpetusest. St kool peab suunama oma õpetajaid koos õpilastega parematesse ettevõtetesse praktikale, et lõpuks väheneks vahe õpetuse ja tegeliku elu vahel. Ka välisprogrammidesse tuleb kaasata tööandjaid, et areneda nendega koos ja samas tempos. Lahenduse võti on kolmnurgas õpetaja--tehnoloogia--õppekeskkond.

Kõik siiski ei sõltu koolist. Tööandjad peaks lõpuks aru saama sellest, et ainult kutseharidussüsteemi sarjates olukord ei parane. Tuleb ka endal õlg alla panna, pakkudes nii praktikavõimalusi kui ka -seadmeid. Täna kogutavatest maksudest ei piisa kõikide vajaduste katmiseks vahendeid.

Tööandjad võiks otse ja häbenemata välja öelda need koolid, mille lõpetanute tase teadmiste ja töövõtjaliku käitumise osas neid ei rahulda. See annaks ministeeriumile võimaluse operatiivsemalt teha otsuseid koolide reformimise (sulgemise) kohta. Halvasti tehtud tööle ei ole mõtet maksumaksja raha raisata.

Mida saab ja peab tegema riik? Esimesena on vaja selgelt välja öelda kutseõppeasutuste arv ja paiknemine (koos erialadega) ning nende edaspidise toimimise õiguslikud ja finantsalused.

Koolidele, mida riik omanikuna ei näe ette otstarbeka olevat ülal pidada, tuleb anda aega kaks aastat uute tegevusvaldkondade leidmiseks, munitsipaliseerimiseks või tegevuse lõpetamiseks ja riigivara müügiks. Vastasel korral toimib ootetaktika -- oleme vaikselt, siis meid ei puudutata.

Kui me seda ei tee, jõuame mõne aastaga nende väikeste eagruppideni, kelle tõttu täna suletakse alg- ja põhikoole ning siis peab juba paljude kutseõppeasutuste uksed sulgema, sest ressursipuuduses pole neid jõutud õigel ajal arendada vajalikule tasemele.

Loomulikult nõuab kontsentreerimine raha. See on haridussektoris olemas. Tuleb ainult ringi vaadata.

Minu tagasihoidlike teadmiste juures ei ole arusaadav, miks peab õpetama näitejuhtimist, kultuurierialasid, tantsu ja muusikat vähemalt neljas kõrgharidust andvas institutsioonis?

Miks peab õpetama avalikku haldust eraldi kõrghariduse tasemel, kui meil on olemas juristide koolitus? On need tulevased vallavanemad, keda teadupärast jääb veelgi vähemaks? Miks valmistatakse ja tellitakse selline hulk õpetajaid, kes kunagi kooli ei tahagi minna?

Täna otsib massiliselt tööd ülikooli lõpetanu, kelle õpitud erialajärgsed teadmised võimaldavad ühiskonnas toimuvaid protsesse vaadelda ja neil teemadel mitte eriti kompetentselt sõna võtta, aga puuduvad elementaarsed oskused erinevate tööde tegemiseks. Jutumehi oleme koolitanud!

Vaja on kolme asja. Koolidelt vajame kiiret ja aktiivset (arukat) tegutsemist. Ettevõtjatelt, tegelikult tööandjatelt, ootame enda vastutuse tunnetamist ja oma osa andmist teile nii vajalikule süsteemile teie endi püha ürituse huvides. Riigilt peavad tulema kiired ja argumenteeritud otsused, tulenevalt omaniku kohusest oma ressurssi heaperemehelikult ja optimaalselt hallata ning arendada. Tänane ressursijaotus ei vasta vajadustele.

Minu soovitus on nendele, kes ei virise, vaid on nõus tegutsema: ärge oodake tuult -- võtke aerud!

Autor: Mait Klaassen