Kogumispensioniga on seotud rida probleeme

Aruteludes kogumispensioni heade ja halbade külgede üle tuleks säilitada mõõdukus ja seetõttu peaksid kõik osapooled suutma eristada olulist ebaolulisest. Püüaksin veel kord juhtida tähelepanu järgmistele probleemidele, mis on siiani jäänud ebaselgeks.

Vanadusiga võib kindlustada mitmeti. Peamine sotsiaalse turvalisuse allikas on tegelikult riigis hästi toimiv tööhõive- ja palgapoliitika. Need annavad võimaluse töötajate eluajal luua endale rikkusi vanaduspõlveks.

See tagab inimeste valikuvabaduse oma tuleviku kindlustamiseks kas tööandja pensioni, väärtpaberite või kinnisvara soetamise vms kaudu. Tõepoolest on rumal oodata ainult seda, et solidaarsest katlast saaks elamisväärset pensioni.

Vanadusea kindlustamine on üks sotsiaalsetest prioriteetidest, kuid kindlasti on prioriteet lastega ja lasteta noorte perede turvalisus. Kuna kohustuslik süsteem on orienteeritud eelkõige neile, siis kas see võiks mõjutada meie noorte perede elukvaliteeti ja kas see võiks edaspidi mõjutada demograafilist situatsiooni veelgi?

Kui sotsiaalministeerium nimetab II pensionikindlustuse sammast sotsiaalkindlustuseks, siis pakuvad huvi veel õige mitmed küsimused. Esiteks, kas on teada, milliseid uusi sotsiaalkindlustuse liike veel kavatsetakse rakendada ja kui kalliks need kujunevad? Kuidas kavatsetakse solidaarsusprintsiipi rakendada näiteks nende noorte naiste suhtes, kes on lastega kodus ja palka ei saa?

Ühtlasi märgime, et naiste palk on niigi meeste palgast väiksem ja samas keskmine eluiga pikem kui meestel. Seega, milline kohustuslik pension võiks neile kujuneda?

Kuna nn I pensionisambast makstavad pensionid vähenevad kõigile, siis kas on kavas naistele edaspidi maksta sotsiaalabirahasid? Kuidas rakendatakse kohustuslikku pensionisüsteemi invaliidsuse, toitjakaotuse puhkudel?

Täpsemal on vaja defineerida, mida siis garanteeritakse vanaduspõlveks. Kas see on eluaegne pension või on see midagi muud? Mida üldse mõistetakse garanteerituse all ja kuidas omakorda seda tagatakse?

Tähelepanuväärne on seisukoht, et uue süsteemi kohaselt vähenevad riigi, st rahva kulud. Teame, et reformi hind on mõõdetav kümnetes miljardites kroonides, järelikult see tuleb kellelgi kinni maksta. Selleks on vähe võimalusi.

Võib maksta otse riigi eelarvest meie otseste maksude tõstmise arvel või erastamisest saadavatest tuludest. Muidugi võiks võtta ka laenu. Nii nagu varem öeldud, oleks oluline teada, milline on pensionirahade investeerimispoliitika. Peamiselt on tähtis see, kui palju peaks raha välja viima ja mis jääb Eestisse. Need otsused mõjutavad otseselt kodumaiste kapitaliturgude arengut. Täna ei suuda keegi prognoosida, milline on pensionifondide absoluutne või suhteline tulusus ja seega ei saa rääkida ligilähedaseltki kogunevatest summadest või garantiidest.

Poliitilised prioriteedid on hoopis lihtsad. Oleme selgelt sõnastanud soovi astuda Euroopa Liitu ja ühineda NATOga, need mõlemad sammud nõuavad ressurssi. Kas suudame mitut ülesannet tänases majandussituatsioonis korraga täita, on ebaselge.

Kokkuvõtteks võib väita järgmist. See, et osa ümberjaotuslikust pensionisüsteemist tuleb asendada kogumispensioniga, on üsna selge. Selleks tuleb koostada korralik reformikava, aga mitte koondada ammu teadaolevaid seisukohti elanikkonna vananemisest või isikliku vastutuse tõstmisest.

Siis leiame vastused ka enamikule kõhklejate küsimustele. Seejärel saame rääkida reformi õigest ajatamisest.

Esialgne lahend on kogu aeg olnud käegakatsutav. Selleks on vaja hakata uues pensioniseaduses nn I samba koosseisus olevast nn kindlustusosakust kujundama kogumispõhimõttel toimivat pensionit. Ühtlasi saab alustada vajaliku kindlustatute (kontode vms) registri loomist, mis iseenesest on kallis ja mahukas ettevõtmine. Tegelikult selline poliitiline kava oli juba Mart Laari eelmise valitsemise ajal. Riigipensionide süsteemi peab niikuinii korrigeerima ja arvata võib, et ka see kutsub esile elava, võib-olla isegi ägeda poleemika.

Ei ole mõtet punnida ? tuleb vältida jalgratta leiutamist ning selleks peaks käivitama tööandjate poolt korraldatava kogumispensionide süsteemi koos õigusega nende maksete kandmiseks tööandja kuludesse. Seejärel saame anda numbritel põhineva hinnangu Eesti elanike rumalusele või tarkusele valmisoleku kohta enda tuleviku kindlustamisel.