Tulumaksuseadus ja Küprose reisid

Taas on päevakorral küsimused seoses madala maksumääraga territooriumi mõistega uues tulumaksuseaduses. 01.03 ÄPs avaldati arvamust, et nt Küprosel osutatud turismiteenuste eest tuleb hakata maksma täiendavat tulumaksu.

Uue tulumaksuseaduse § 10 lõikes 1 defineeritakse mõiste ?madala maksumääraga territoorium? ? välisriik või välisriigis asuv iseseisva maksujurisdiktsiooniga territoorium, kus pole kehtestatud juriidilise isiku teenitud või jaotatud kasumilt võetavat maksu või kus selle maksu suurus on väiksem kui 2/3 tulumaksust, mida Eesti residendist füüsiline isik peaks maksma sama suurelt ettevõtlustulult vastavalt seadusele, arvestamata § 23?28 lubatud mahaarvamisi.

Madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isikuga tehtud tehingute maksustamisel kehtivad erireeglid. Neile makstud teenustasudelt tuleb kinni pidada tulumaksu 26 (§ 41 p 11), samuti on ette nähtud näiteks sellistele isikutele antud laenude ja ettemaksete maksustamine tulumaksuga (§ 52 lg 2).

Tulumaksuseadus nagu iga teinegi seadus ei koosne vaid tähtedest ja numbritest, seadus tervikuna kannab endas teatud mõtet ning realiseerib teatud eesmärke. Seadust tuleb tõlgendada nii sättest kui mõttest lähtuvalt. Ükski säte ei saa eksisteerida ühiskonnast isoleeritult, omaette maailmas, mida meie tohime ainult kaugelt vaadata.

Maksustamisel peab püüdma arvestada iga ettevõtja eripära ja iga tehingu majanduslikku sisu. Tulumaksuseaduses kasutatakse määratlemata õigusmõisteid selleks, et haldus- ja kohtupraktika suudaksid tagada iga üksikjuhtumi õiglase lahendamise. Tänapäeva majanduselus pole mõeldav, et keegi suudaks ette kirjutada tabelid, kus oleks meetrid, kilod, kellaajad, millest lähtuvalt saaks iga tehingu kohta kindlalt öelda, kas tuleb tulumaksu maksta või mitte.

Maailmas on piirkondi, kus on väga väike maksukoormus ning võib tekkida oht, et nende piirkondade pakutavaid n-ö teenuseid kasutades hiilitakse kõrvale Eesti tulumaksust. Kui on teada, et ohtu ei ole, pole ükski vastuabinõu põhjendatud. See ongi lihtne põhimõte, millest tuleb lähtuda tulumaksuseaduse tõlgendamisel.

Defineerides madala maksumääraga territooriumi, peame arvestama, et sel territooriumil võib olla erinevaid äriühingute liike, kelle maksukoormus võib olla erinev. Paljudes nn musta nimekirja maades kehtib madal või null-maksumäär ainult äriühingutele, kes asukohamaal ei tegutse. Kohapeal tegutsevad firmad maksavad tulumaksu muu maailmaga võrreldavatel tingimustel.

On olukord, kus üks riik on teatud juhul kvalifitseeritav madala maksumääraga riigina ja teisel juhul mitte. Nii tuleb lähtuda igast üksikjuhtumist eraldi. Peame leidma, kui suur tulumaksukohustus on sel juriidilisel isikul, kellele meie parajasti teenustasu maksame.

Kui lähtuksime sellest, et kui mingis riigis on kas või üks maksuvaba juriidiline isik, on tõenäoliselt kõik maailma riigid kvalifitseeritavad madala maksumääraga territooriumina, sest seal on nt keskpank või mõni riigiettevõte või heategev organisatsioon tulumaksust vabastatud. Samahästi võiksime tõlgendada tulumaksuseaduse § 10 lõiget 1 vastupidi ? kui riigis kas või üks juriidiline isik maksab tulumaksu, pole tegu maksuparadiisiga.

Mul pole andmeid Küprose maksusüsteemi kohta. Uskudes maksuameti pressiesindajat, pole Küprosel hotelliteenust pakkuv ettevõtja madala maksumääraga territooriumil asuv juriidiline isik. Seega ei rakendu tema suhtes § 41 punktis 11 sätestatud tulumaksu kinnipidamine ega ka § 52 lõike 2 punkti 5 kohustus maksta tulumaksu ettemaksetelt.

Kui selgub, et tegemist on madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isikuga, tuleb vaadelda erandeid tulumaksuseaduse § 10 lõikes 2. Kui isik ei vasta lõike nõuetele, tuleb selgitada, kas on tegu kauba, teenuse või ettemaksuga. Kauba eest tehtud ettemaksu puhul tuleb võrrelda raha tasumise hetke kauba lähetamise, mitte kättesaamise hetkega. Kui Hongkongis laaditakse kaup laeva peale samal kuul, kui tasutakse kauba eest, ei ole tegu ettemaksega.

Lõpuks tulumaksu tagastamisest. Kui madala maksumääraga territooriumil asuvale juriidilisele isikule antud laen hiljem tagastatakse, on maksumaksjal õigus teha maksudeklaratsioonis parandused ja taotleda tulumaksu tagastamist. Seda lähtuvalt seaduse mõttest.

Laenu maksustamine lähtub eeldusest, et on oht, et laenu võib-olla ei tagastata, vaid tegu on varjatud kasumi jaotamisega. Niipea kui selgub, et ohtu ei ole, kaob igasugune põhjus tulumaksu kasseerimiseks. Tulumaks tuleb sel juhul tagastada, näeb seadus seda selgesõnaliselt ette või mitte.

Iga seadust saab paremaks teha. Praegune tulumaksuseaduse redaktsioon ei näe ette offshore-piirkonnas reaalselt tegutsevate ja normaalse maksumääraga maksustatud ettevõtjate maksustamist.