Millest on tingitud meeste ja naiste palkade erinevus?

Meil on ametikohtadele oma nõudmised. Kui inimese kvalifikatsioon vastab nendele nõutele, saab ta ka vastavat palka. See, kas tegemist on naise või mehega, ei oma mingit tähendust ? võrdväärse töö eest saadakse võrdväärset palka. Seda, mis teistes ettevõtetes võib olla või mitte olla, ei oska mina hinnata, sest ma ei ole mujal töötanud, aga ma ei tahaks hästi uskuda, et meeste ja naiste palkade erinevus tuleneb sellest, et ollakse mees või naine. Minu loogika ütleb, et ametikoht on see, mis määrab ära, milline on palk.

Meie hindame naisi ja mehi võrdselt, maksame võrdväärset palka võrdväärse töö eest soost sõltumata. Probleem ühiskonnas on ilmselt olemas, tean, et mitmel pool tasustatakse erinevalt, ja seda mitte ainult Eestis, vaid nii on mujalgi. Ma miskipärast arvan, et põhjust tuleb otsida ühiskonnast endast, see on nii välja kujunenud.

Koos Soome tööministeeriumiga tehtud uuringust selgus, et erinevused on tõepoolest olemas ja erinevused on suuremad eraettevõtluses. Põhjused on väga erinevad. Näiteks kui on tegemist üleajatööga, siis naised tahavad selle eest saada vabu päevi, mehed raha. Siin on juba küllaltki oluline orientatsioonierinevus. Tööjõuintervjuudest ilmneb, et mehed on veidi kõrgema enesehinnanguga kui naised ja nende ettekujutus, millist palka nad peavad saama, on ka selgem. Naised on alalhoidlikumad, pereinimestele on olulisem püsiva töökoha olemasolu, sissetulek võib ka väiksem olla. Mehed on pigem nõus võtma töökoha, kus on risk kohta kaotada, aga ka sissetulek on suurem. Selliseid aspekte on väga palju. Ma ei ütleks aga, et see oleks väga eesmärgipärane tegevus, et naistele tuleks maksta väiksemat palka.

Küsimusele lähenetakse lihtsustatult. Enamasti rõhutatakse, et meestele ja naistele tuleb maksta võrdset palka, asja teine pool ? võrdväärse töö eest ? jäetakse ära. Mis on aga võrdväärne töö, mille eest on mehel ja naisel õigus küsida võrdset palka? Samade küsimustega maadleb aga terve maailm. Osa riike hindab tööks nõutavat kvalifikatsiooni, diplomit jms, teised, nt britid ja iirlased hindavad töö sisu. Erinevad on naiste ja meeste psühhosotsiaalsed hoiakud jne. Probleem on väga keeruline. Kuivõrd on aga tegemist soolise diskrimineerimisega, on iseküsimus. Kui kujutada ette, et ligi 40 palgavahe õnnestuks ühe hetkega kaotada, siis tähendab see paugupealt, et mehi hakatakse diskrimineerima. Probleem tuleneb sellest, et tööturul on aja jooksul tekitatud nn meeste ja nn naiste tööd, samas saab ka mees nn naiste tööd tehes madalamat palka.