Ametiühingute nõuded toovad järgijatele vaesuse

16.?17. aprillil Washingtoni kogunenud piketeerijad, kes nõudsid IMFi ja Maailmapanga juhtide ristilöömist, ei pea kartma tööpuudust. Järjekorda ootavad sellised teemad, nagu inimõigused, naiste võrdõiguslikkus, seksuaalvähemused, töötajate õigused, keskkonnakaitse, sõjavastasus, Tiibeti suveräänsus jpt.

Erakordne ei ole mitte Washingtoni meeleavalduse ulatus, vaid võimalus interneti abil mobiliseerida kõige erinevamaid inimrühmi üheks suureks liikumiseks, et protesteerida kõige vastu, mis maailmas on valesti. Aktsioonide valikul on aktivistidele abiks internetile-hekülg www.a16.org.

Möödunud sügisel Seattle?is ja nüüd Washingtonis toimuvad protestiaktsioonid on näide tohututest võimalustest, mida pakub internet tööliste mobiliseerimisel. Sellist globaalset haaret kadestaks isegi CNN. See, et internet on muutumas töölisliikumise põhiliseks ühendavaks jõuks, annab uue, seninägematu näo ka demokraatiale. Nagu pangakontoritele ja raamatupoodidele, lööb internet hingekella suurtele traditsioonilistele poliitilistele parteidele. Saabumas on virtuaalse poliitika ajastu, mida see endast ka ei kujutaks.

Nende protestiaktsioonide taustajõud on USA ametiühingud ? töölisliikumine, mis valab oma viha välja kõige vastu, mis seondub vabakaubanduse või globaalse turumajandusega (NAFTA, USA-Hiina kaubandus, WTO).

Ärge uskuge ametiühingujuhte, kes ütlevad, et nende soov on kaitsta arenguriikide töötajate õigusi. Tegelikult tahavad nad suruda nendele riikidele peale sellised normid, mis muudaksid kohaliku tööjõu konkurentsivõimetuks. Arenguriikides on juba ammu mõistetud, et nende peavaenlaseks USAs on ?õiglast kaubandust? kaitsvad ametiühingud ja keskkonnakaitsjad.

Maailma üldsus jälgis Washingtoni protestiaktsiooni nagu head meelelahutust. Vähesed mõtlevad sellele, et maailmamajandust tuleb juhtida mitte emotsioonide, vaid majandusliku süvaanalüüsi põhjal.

Ametiühingutel on neli põhilist nõuet IMFi ja Maailmapanga vastu:

- Lõpetada arengumaade ja tööliste huve kahjustavad IMFi programmid. Selleks tuleks lõdvendada pankrotireegleid, vähendada kreeditoride kaitset, suurendada sotsiaalprogramme ja tõhustada järelevalvet kapitali liikumise üle. On oht, et see võib taastada vaesuse nendes riikides, mis on alles hiljuti vabanenud sellisest poliitikast.

- Lõpetada keskkonna saastamine. Protesteerijate ettekujutuses on üleminekuriigid idüllilised paigad, mida iseloomustavad töötavad tuulegeneraatorid, puutumatu loodus ja õnnelikud põllumehed eeslite seljas. Suurepärane nägemus, kuid kindel vaesuse retsept.

- Tühistada arenguriikide võlakohustused. Maailma kõige vaesemad riigid tuleks vabastada neid rõhuva võlakoorma alt. Miks mitte, kuid see peaks sõltuma nende riikide haldussuutlikkuse tõusust, mitte olema sisutühi indulgents, mis ainult nõrgestaks nende riikide krediidireitingut ja sulgeks neile juurdepääsu kapitaliturgudele. Loomulikult ei taha protesteerijad sellistest tingimustest midagi kuulda. Nad tahavad elada maailmas, kus riigid juhinduvad ainult oma vajadustest ja prioriteetidest, ega mõista, et haldussuutmatus on paljude vaeste riikide põhiprobleem.

- Muuta globaalsed institutsioonid läbipaistvamaks. IMF peab hakkama rääkima inimestega inimeste keeles ja Maailmapank kuulaku ära ja võtku arvesse valitsusväliste organisatsioonide arvamust.

Ehkki USA majandus on praegu tugevam kui kunagi varem, tööpuudus on peaaegu olematu ja soodsatest laenuvõimalustest ei ole puudus, mäletavad töötajad hästi möödunud 20 aastal toimunud massilisi koondamisi, riiklike piirangute kõrvaldamist ja tervetes majandusharudes toimunud ümberkorraldusi.

USAs on puudus tööjõust, mitte tööst, kuid on selge, et head ja turvalised töökohad on minevik. Selle eest tuleb tänada rahvusvahelisi ettevõtteid ja nende ahneid juhte, kes suletud uste taga langetasid otsuseid, mis rikkusid paljude inimeste elu ja tõid bossidele tohutuid rikkusi.

Uus majandus võib olla küll tõeline majanduskasvu mootor, kuid samas sunnib see ebaproportsionaalselt paljusid inimesi ümber kohanema, muudab nende eluviisi ja suurendab stressi. Vanema põlvkonna töötajad on kibestunud, väites, et uus majandus on kasulik ainult noortele, kes esindavad võitjate põlvkonda.