Silmarõõmu pakkuv eluruum vabas õhus

Tihti võib näha, et uusehituste ümbrused on maastikuliselt kujundamata. Omaette probleem on ka krundi valik ja maastikuline analüüs hoonele asukoha leidmiseks.

Vaadates aiakujunduse arengut läbi aastasadade võime märgata pidevat muutumist. Regulaarsed stiilid vaheldusid vabakujulistega. Rõhuasetus iluaianduslike taimede rikkalikule kasutamisele asendus lakooniliste, ainult ruumi- ja vormimängudele üles ehitatud aedade ja parkidega.

Täiesti erinevalt tuleks planeerida väike linnaaed, keskmise suurusega aed ja maal asuv suur krunt. Mida varem maastikukujundusele mõeldakse, seda parem tõotab tulla tulemus.

Pügatud hekk, hõbekuusk ja kevadel võililledest kollendav rohuplats ei ole veel aiakujundus. Need on vaid kolm kujunduselementi, mis sageli võivad osutuda hubase ja kõiki pereliikmeid rahuldava aiaruumi saavutamiseks täiesti ebavajalikuks.

Väikese krundi puhul soovitan kindlasti ehitada ilusasti kujundatud kõrgema tara, et õues end turvaliselt tunda (loe lk 14). Ideaalne on, kui hoone paigutamisel krundile oleks juba arhitektil võimalik reljeefi ja eri tasapindade kasutamisel viia aia pind osaliselt madalamale kui tänavapind. See annaks võimaluse avada hoone fassaad ja kasutada aia piiramiseks madalamat tara või hekki. Eelnevalt tehtud analüüsist peaks nüüd kasu olema otsustamisel, kuhu me üldse kõrget piiret vajame. Näiteks mikrokliima parandamiseks krundil valitsevate külmade tuulte eest, naabri inetu majandushoovi varjamiseks jne. Nii piire kui ka istutused võivad olla kõrguselt erinevad vastavalt vajadusele.

Valides krundi piiramiseks heki, tuleb igal juhul ehitada ka tara. See võib olla küll madalam ja hõredama laudisega, kuid kulutused on kahjuks igal juhul kahekordsed.

Tänava ja maja vahel olev eesaed võib jääda täiesti avatuks. Tänavast võiks seda eraldada sümboolne piire või müür, mis annaks võõrale märku privaatterritooriumist. Kõrgem tara või istutused võiksid jääda eesaia ja puhkeaia vahele. Eesaias tuleks kindlasti vaadelda maja ust kui üht aktsenti, mida kujundusega rõhutada.

Aia planeerimisel tehakse sageli viga, kui kujundatakse vaateid hoonele. Puud ja põõsad on eelkõige vajalikud kui välisruumi kujundavad elemendid. Arhitekti mõte vajab ka aiakujundaja toetust. Samuti peab uus haljastus hoone siduma maastikuga, kuid mitte seda liialt varjama. Valitud puud ja põõsad peavad olema mastaapsed, et nad ei tunduks liiga suurte ega ka liiga väikestena. Hoonet ümbritsevad istutused võib jagada nelja põhigruppi. Esiteks fooniistutused, suured puud, mille taustal maja siluett kaunilt esile tuleb. Teiseks piirdele planeeritavad istutused, mis ei tohiks üldjuhul varjata maja fassaadi tervikuna, vaid pakkuma krundile tuge tänava poolt (müra- ja tolmu-, kuid mitte pilgupiire). Kolmandaks on istutused maja külgedel. Eestvaates seovad need hoone vertikaali maapinna horisontaaliga. Eriti halbade proportsioonidega hoonete puhul on see vajalik. Viimane istutus peaks olema lähtuvalt hoone fassaadi liigendusest, mis vajaks mõningast toetust, kas olulise vertikaali väljatoomisel näiteks ronitaimede abil või siis tühja akendeta seina ilmestamisel.