Silmarõõmu pakkuv eluruum vabas õhus

Uude majja sisse kolides tekib mure, kuidas muuta tühi krunt silmarõõmu pakkuvaks eluruumiks vabas õhus. Just nimelt eluruumiks, koos puhkekohtade, basseini ja einestamisvõimalusega. Sageli mõeldakse haljastuse all üksnes muruplatsi ja hekki. Kuid nii nagu maja ei koosne ainult põrandast ja seintest, on ka aias rohkem võimalusi. Aiakujundust on seni käsitletud enam aianduslikust seisukohast. Lisaks põõsastele ja lilledele on kujunduselemendid ka ehitusmaterjalid: kivid, betoon, puit jne.

Meil ollakse harjunud, et teed, terrassid ja tarad paneb paika hoone kujundanud arhitekt. Aiaarhitektile jääb sageli ainult garneerija roll. Täiusliku aiakujunduse saaks siis, kui arhitekt ei piirduks oma lahenduses ainult eeldusega, et elu toimub maja sees. Sageli puudub paljudel majadel ühendus siseruumi ja välisruumi vahel nii visuaalselt kui ka praktiliselt. Teine probleem on raha.

Maja ehitamist alustades ei planeerita raha välisruumi kujundamiseks. Hoone ehitusmaksumuse ja sisekujunduse kõrvalt ei jää enam ressursse haljastuse tarbeks.

Tihti võib näha, et uusehituste ümbrused on maastikuliselt kujundamata. Omaette probleem on ka krundi valik ja maastikuline analüüs hoonele asukoha leidmiseks.

Vaadates aiakujunduse arengut läbi aastasadade võime märgata pidevat muutumist. Regulaarsed stiilid vaheldusid vabakujulistega. Rõhuasetus iluaianduslike taimede rikkalikule kasutamisele asendus lakooniliste, ainult ruumi- ja vormimängudele üles ehitatud aedade ja parkidega.

Täiesti erinevalt tuleks planeerida väike linnaaed, keskmise suurusega aed ja maal asuv suur krunt. Mida varem maastikukujundusele mõeldakse, seda parem tõotab tulla tulemus.

Pügatud hekk, hõbekuusk ja kevadel võililledest kollendav rohuplats ei ole veel aiakujundus. Need on vaid kolm kujunduselementi, mis sageli võivad osutuda hubase ja kõiki pereliikmeid rahuldava aiaruumi saavutamiseks täiesti ebavajalikuks.

Väikese krundi puhul soovitan kindlasti ehitada ilusasti kujundatud kõrgema tara, et õues end turvaliselt tunda (loe lk 14). Ideaalne on, kui hoone paigutamisel krundile oleks juba arhitektil võimalik reljeefi ja eri tasapindade kasutamisel viia aia pind osaliselt madalamale kui tänavapind. See annaks võimaluse avada hoone fassaad ja kasutada aia piiramiseks madalamat tara või hekki. Eelnevalt tehtud analüüsist peaks nüüd kasu olema otsustamisel, kuhu me üldse kõrget piiret vajame. Näiteks mikrokliima parandamiseks krundil valitsevate külmade tuulte eest, naabri inetu majandushoovi varjamiseks jne. Nii piire kui ka istutused võivad olla kõrguselt erinevad vastavalt vajadusele.

Valides krundi piiramiseks heki, tuleb igal juhul ehitada ka tara. See võib olla küll madalam ja hõredama laudisega, kuid kulutused on kahjuks igal juhul kahekordsed.

Tänava ja maja vahel olev eesaed võib jääda täiesti avatuks. Tänavast võiks seda eraldada sümboolne piire või müür, mis annaks võõrale märku privaatterritooriumist. Kõrgem tara või istutused võiksid jääda eesaia ja puhkeaia vahele. Eesaias tuleks kindlasti vaadelda maja ust kui üht aktsenti, mida kujundusega rõhutada.

Aia planeerimisel tehakse sageli viga, kui kujundatakse vaateid hoonele. Puud ja põõsad on eelkõige vajalikud kui välisruumi kujundavad elemendid. Arhitekti mõte vajab ka aiakujundaja toetust. Samuti peab uus haljastus hoone siduma maastikuga, kuid mitte seda liialt varjama. Valitud puud ja põõsad peavad olema mastaapsed, et nad ei tunduks liiga suurte ega ka liiga väikestena. Hoonet ümbritsevad istutused võib jagada nelja põhigruppi. Esiteks fooniistutused, suured puud, mille taustal maja siluett kaunilt esile tuleb. Teiseks piirdele planeeritavad istutused, mis ei tohiks üldjuhul varjata maja fassaadi tervikuna, vaid pakkuma krundile tuge tänava poolt (müra- ja tolmu-, kuid mitte pilgupiire). Kolmandaks on istutused maja külgedel. Eestvaates seovad need hoone vertikaali maapinna horisontaaliga. Eriti halbade proportsioonidega hoonete puhul on see vajalik. Viimane istutus peaks olema lähtuvalt hoone fassaadi liigendusest, mis vajaks mõningast toetust, kas olulise vertikaali väljatoomisel näiteks ronitaimede abil või siis tühja akendeta seina ilmestamisel.

Eesaias on alati koht teedele. Sageli märgib nende asukoha juba hoone arhitekt sidumisjoonisel. Lähestikku asuvate teede asemele pakuksin suuremat sillutatud ala. Alati tuleb kasuks pigem avaram pind kui liiga kitsas tee.

Momendil on parim kattematerjal betoonkivi, mida toodetakse mitmes nimetuses. Millegipärast kasutatakse massiliselt just unikivi, mida laotakse kas parketi- või tellismüüri mustris. Tegelikkuses on võimalusi aga rohkem. Kasutada võiks ka kartanoja unidekoorkivi. Väga kena on kloostrikivi. Suurte pindade liigendamiseks võiks tarvitada ladumisel erinevat värvi kive või eelpoolnimetatutest teistsuguseid ladumisviise.

Betoonkivi võib kombineerida ka naturaalkivist plaatidega ja kividega. Praegune trend on niinimetatud antiikkivi, kus teadlikult kasutatakse koos näiliselt nagu mitut erineva tonaalsusega kivi lähedastes värvides. Ajalooliste hoonete juurde soovitaks kasutada kindlasti naturaalkivi. Lähtuvalt kujundusest kas pae-, graniit- või kvartskivi.

Väikeses eesaias võivad pinda katvad taimed ja madalad põõsad täielikult asendada muru. Selliseid taimi leidub nii varju kui ka täisvalgusesse.

Lausistutuste alad valmistatakse korralikult ette, st kaevatakse läbi ja lisatakse kompost. Seejärel kaetakse peenravaiba ja purustatud koorepuruga. Taimede istutustihedus peab olema piisavalt suur, et saavutada kiire efekt ja tagada hooldusvaba peenraala. Suuremates aedades, kus on palju olemasolevat looduslikku taimestikku, ei tasuks seda koheselt hävitama asuda, vaid püüda seda sobivate liikidega täiendada. Eriti kehtib see kuivade liivmuldade ja nõmmemetsade kohta, kus muru sageli ei olegi see kõige õigem pinnakate. Samuti on mereäärsete loopealsete või märgalade ja lodumetsadega. Hea tulemus saavutatakse kõige valutumalt, kui kas või osaliselt püütakse kasutada alustaimestikus sellele kasvukohatüübile sobivaid taimi.

Väikeaedades ja ridamajaaedades võiks muruasendajana kasutada just eelpoolloetletud erinevate faktuuridega ehitusmaterjale koos kivide vahele istutatud taimedega.

Iluaed või puhkeõu on aia olulisim paik. Koht peab olema kaitstud tuule, tolmu, müra ja võõraste pilkude eest. Istekoha kasutamist söögikohana hõlbustab hea ühendus köögiga.

Suure krundi puhul võib istekohti olla mitu, erinevates ilmakaartes, erinevate aiavaadetega ja erinevate meeleolude puhuks.

Puhkekoha või terrassi pind ei tohiks kindlasti olla muru, sest aiamööbel rikub murukamarat (jalad vajuvad pinnasesse) ja takistab ka niitmist (mööbel tuleb alati kokku korjata).

Puhkekoht ei tohiks olla liiga väike. Sageli on inimestel ettekujutus, et isteplatsiks piisab mõnest ruutmeetrist. See aga ei ole nii. Nelja inimese istekoht peaks olema vähemalt 10 m². Kui terrass on läbikäidav ja seal on ka grillipaik või kamin, siis veelgi suurem, sest liikumine ei tohi olla takistatud.

Kuna meie kliima on muutlik, võiks lõunamaadest pärit pergolat kasutada Eestis varikatusena, kattes selle läbipaistvate plaatidega. Samas ei ole midagi halba, kui pergolat katavad ainult ronitaimed. Aiaehitised annavad sageli aiaruumile kolmanda mõõtme ? tajutava kõrguse, mida väljas muidu ei tunneta.

Hea aiakujunduse saame, kui oskame oma krunti analüüsida, teha sellest õiged järeldused ja võtta need planeerimise aluseks.

Aiakujundus lähtub sageli just konkreetsest asukohast, nii et isegi Eesti oludes ei saa alati ühte õnnestunud aeda endale eeskujuks valida. Palju oleneb ka inimeste soovist tegeleda aiatööga. Eelkõige puudutab see just õiget taimevalikut. Mida rohkem raskesti hooldatavaid ja kapriisseid taimi valitakse, seda aeglasemalt kujuneb aiaruum ja oodatud tulemuse puudumise üle kurtes öeldakse, et siin aias ei kasva midagi, kõike on juba proovitud.

Autor: Ülle Grishakov