Aga ega kerge ole olnud. Kolm aastat enne ELi astumist ehk 1992 tehtud uuring näitas, et Soome toiduainetööstuse konkurentsivõime oli vilets ja turg ülekaitstud. Firmad alustasid ümberkorraldusi, mis kestavad tänini. Selle käigus on toiduainetööstuse töötajate arv kahanenud 50 000-lt 37 000-le ning paljud firmad on kas ühinenud või liitunud.

Soome põhihädaks olid ja jäävad väikesed tootmismahud. Soome firmad, millest ükski ei mahu Euroopa 50 suurema sekka, ei suuda ELi meeletus konkurentsis võistelda hiidudega, nagu Nestle, mille käive küünib 900 miljardi Eesti kroonini. ?Seetõttu on kurb tõsiasi, et Soome firmad pole suutnud viie aasta jooksul eriti suurendada oma eksporti ELi,? ütleb Lea Lastikka. Kuid samal ajal on toiduaineimport Soome kasvanud 10,5 miljardilt kroonilt 31,6 miljardile kroonile.

ELi turgu on mõnevõrra aidanud kompenseerida Venemaa, mille turg avanes 1992, kuid mille 1998. a finantskrahh taas viis. Paremini on Soome eksport edenenud sarnaste toitumisharjumustega naabermaades Rootsis ja Eestis, kuhu läheb vastavalt 14 ja 7 toiduainete koguekspordist.

Soomes on toiduainefirmade suurim probleem hinnad, mis suurte kaubakettide ja välisfirmade survel järjest alanevad ega kajasta kasvavaid kulusid. Kui võrrelda Soome toiduainetööstuse hindu teiste Euroopa riikide omadega, siis on need keskmisest madalamad, samal ajal kui palga- ja tootearenduskulud on üle ELi keskmise.

Soomlased on uhked, et nende toiduainete kvaliteet on ELi tipus. Kuid mõistagi neelab kvaliteedi parandamine suuri investeeringuid. Et soomlased on konservatiivsed põhitoiduainete tarbijad ja tervelt 97 neist eelistab kodumaist, siis on firmad hakanud palju tähelepanu pöörama uute tervislike toiduainete loomisele, mille eest tarbija on nõus maksma kõrgemat hinda. Nii on ilmunud kolesterooli vähendav Benecoli margariin ja seedimist soodustava Gefilus-bakteriga piimatooted.

?Suurte kulude tõttu vajavad need tooted kindlasti rahvusvahelist turgu, sest Soome enda turg on liiga väike,? selgitab Lea Lastikka.

Lihakontsern HK Ruokatalo, mis on Rakvere lihakombinaadi suuromanik ja Soomes turuliider looma- ja linnulihatoodete alal, on tüüpiline toiduainetööstusfirma, millel on tulnud kõvasti pingutada, et pankrotiolukorrast välja tulla ja edukalt edasi tegutseda, kui hinnad kukkusid 20.

?Vähendasime töötajate arvu enam kui tuhande võrra, tõhustasime tootmist ja arendame meeskonnatööd ning tootevalikus arvestame üha rohkem kaubanduse soove,? tutvustas HK Ruokatalo turundusdirektor Olli Antniemi rakendatud meetmeid. ?Konkurentsi kasvades ei põlga me ära koostööd isegi põhikonkurendi Atriaga, kes annab meile kasutada oma tapamaja.?

HK Ruokatalot, mis aastas vajab 55 mln kilo sealiha, 10 mln kilo loomaliha ja 30 mln broileri- ja kalkuniliha, varustavad toormega põhiliselt omanikud ehk loomakasvatajad. Üksnes loomaliha tuleb välismaalt mõnevõrra juurde osta, sest veiste pidamine on muutunud ebarentaabliks.

HK Ruokatalo põhituruks on jätkuvalt Soome, sest ei taha sakslane Soome vorsti ega soomlane Saksa vorsti, tõdeb Antniemi.

Nagu kogu toiduainetööstus, paneb ka HK Ruokatalo rõhku uute tervislike toodete väljatöötamisele. Nädal tagasi laskis ta turule uue nn Linobe sarja, kuhu kuuluvad lihatooted sisaldavad tervislikku linaõli ja -kiudu.