ÄP 22.11. kirjutasin kahest põhimõttest: 1) avalik sektor eksisteerib inimeste teenindamiseks ning 2) turumajandus, mille mootoriks on ettevõtjate erahuvid ning mis reguleerib ennast konkurentsi kaudu, on parim praegu teadaolev ressursside jagamise süsteem.

Pidasin kõige olulisemaks väidet, et konkurents on turumajanduse efektiivsuse võti. Monopolid võivad olla era- või avalikus sektoris, aga eramonopol ei ole efektiivsem kui riigimonopol, kuna turumajanduse ?nähtamatu käsi? (hinna reguleerimine konkurentsi kaudu) puudub. Ülalmainitu on elementaarne majandusteooria.

Viimase kahekümne aasta jooksul on loomulike monopolide osas palju muutunud. Varem olid loomulikud monopolid vee- ja energiavarustus, raudtee jne. Arvutite võimsuse kiire areng võimaldab lahutada monopolistlikud võrgud ja konkureerivad teenused.

Ses valdkonnas on Suurbritannia olnud juhtiv katsetaja. Sealsed gaasivarustajad konkureerivad nüüd elektrivarustajatega elektri müümisel. Telekommunikatsioonivaldkonnas on tehnoloogiline areng olnud nii võimas, et isegi monopolistlik telefonivõrk osutub aegunuks teiste kaablivõrkude, raadioside kasutamise ja interneti pärast.

Viimasel ajal on olnud edukas teenuste outsourcing?u (sisseostmise) trend. Teenused, nt toitlustamine või kinnisvarahooldus, ostetakse sisse. See võimaldab asutustel pühendada kogu energia põhitegevusele.

Teenuste sisseostmise põhimõte viis Suurbritannias vaieldava otsuseni osta sõjaväebaaside valveteenus eravalvefirmadelt. Briti tipptasemel koolitatud ja kõrgtehnoloogiat kasutavaid sõjamehi peetakse liiga kalliks ressursiks, et kasutada neid lihtsalt valvuritena. Outsourcing viib meid eetiliselt vaieldavasse piirkonda, kuid ei pruugi vastanduda konkurentsi põhimõttele. Ka Eestis on võimalik valida erinevate turva- või toitlustusteenuste vahel.

Võtan nüüd arutlusele eetilised probleemid avaliku sektori erastamisel.

Lugesin, et Falck soovib üle võtta kiirabiteenused Pirital. Sealsete jõukamate elanike terviseprobleemid on huvipakkuvamad ja parameedikute töötingimused palju meeldivamad kui nt Koplis. Falck?i eesmärk on kasum. Hiljem võiks Falck kasutada kiirabiautosid sõdurisaabaste transportimiseks või isegi kalatöötlemiseks, kui see osutub tulutoovamaks. See, mis Falck?i jaoks on õige, ei pruugi olla Kopli ega Eestimaa elanike huvides.

Kui riik erastab maksuameti, tekib hulk praktilisi ja eetilisi probleeme. Erafirma peab viima maksimumini oma tulu ja seepärast otsib iga legaalset võimalust maksumaksja raha oma ja mitte riigi taskusse panna. Kui omanik on õnnemängija, võtab ta kasutusele ka illegaalsed võimalused. Kui eramaksuametnik käitub seadusevastaselt, ei ole enam tegemist ühe ametnikuga, kes on usalduse kaotanud, see on nüüd firma poliitika.

Ja kuidas mõõta edu ja läbikukkumist uues teenuses? Kas määrame suure trahvi maksuameti direktorile, kui eelmise aasta maksude laekumine oli alla eelarve?

Kui riik valjastab maksude korjamise litsentsi, siis riik pakub eraettevõtjale monopoli. Muidugi ei saa ta konkureerida kõrvalfirmaga, öeldes: ?Makske riigimaksud mulle, mitte neile, minu juures on soodsam!? Kes on maksude kogumise alal monopolist, omandab palju informatsiooni. Monopolisti käes on info alati võim ja maksumaksjat puudutav info veel eriti.

Ka vanglaid ei saa Eestis konkurentsireeglite põhjal erastada. Et erastamine vastaks konkurentsireeglitele, peaks olema Eestis võimalikult palju (min 7) eravanglat ja võimalikult palju (min 15) pakkujat. Kuna Eesti on edukaks vangla-äriks liiga väike, peaks eravanglad võtma valvata vange ka Soomest ja Venemaalt.

On siiski võimalus tõsta vanglate efektiivsust. Las justiitsministeerium ostab sisse juhid tähtajaliste lepingute alusel erasektorist. Võib-olla teavad nad vanglatöö psühholoogiast vähe, aga neil on kogemused raha kokkuhoiu ja teenuste sisseostmise vallas.