Euroliiduga liitumisel tuleb võtta aeg maha

Äripäeva arvates peab Eesti Euroliiduga liitumisprotsessil aja maha võtma ja enne liitumisotsuse langetamist ootama ära ELi sisereformide tulemused.

Praegu me ei tea, millise ühendusega liitume. EL on kõnelenud palju sisereformidest ja kavandatavatest ümberkorraldustest, aga nende läbiviimine läheb vaevaliselt. Hea näide on põllumajandus, kus ei saavutata tõenäoliselt läbimurret enne 2002. aastal Saksamaal ja Prantsusmaal korraldatavaid valimisi.

Reformide venimine ja Euroliidu jäikus on loomulik, sest tegemist on 15 riigist koosneva ühendusega, millega soovib liituda 12 riiki. Seetõttu on kõiki riike ja huvigruppe rahuldava tulemuse saavutamine keeruline. Ühendus ei saakski toimida nii, et osa liikmete huvid jäetakse lihtsalt arvestamata.

Väljaspool ELi jätkates on Eesti oma arengus paindlikum ja otsuste langetamisel vabam. Kiire liitumine on põhjendatud, kui usume, et omapäi jätkates ei suuda me tagada Eesti majandusele kiiret arengut. Äripäeval sellist veendumust veel tekkinud ei ole.

Toimetus ei taha põllumajandusküsimuste või maksu-, sotsiaal- ja tööpoliitika osas delegeerida otsustusõigust suurtele Euroopa riikidele, sest nende senised otsused ja suund ei ole olnud meile meelepärane.

40 protsenti ELi eelarvest makstakse põllumeestele toetusteks, maksukoormus on enamikus liikmesriikides kõrgem kui Eestis ja sotsiaaltoetused liiga suured. Euroliit kulutab liialt ressursse rikkuse ümberjagamisele direktiivide, nõuete ja piirangute abil. Ühendus toimib seetõttu ebaefektiivselt.

ELi minnes saavutab Eesti majandus stabiilsuse. Eestisse hakkab tulema rohkem välisinvesteeringuid, meid ootab abiraha, Eesti ettevõtjatele avaneb suur turg ja kindlustatakse riigi julgeolek. Need on mõned tugevad argumendid, mida eurooptimistid nimetavad.

Julgeolekut puudutavas väites on kahelnud ka euroametnikud. Eesti okupeerimise puhul ei sõltuks ELi astutavad sammud sellest, kas Eesti kuulub liitu. Turu avanemise väide pole samuti korrektne, sest eeldab Eesti ettevõtjatelt mahukaid investeeringuid, mis väiksematele firmadele käivad üle jõu. Valikuvõimalust ei ole, sest ka kodu- või idaturule tootes tuleb kohati mõttetult rangeid ettekirjutusi täita. Loodetud abirahade maht ei ole nii suur, kui see oli näiteks Iirimaa puhul, sest liitujaid on rohkem. Samuti kaasneb abirahadega kaasfinantseerimise nõue ja siin on allikaks kohalik maksumaksja.

Välisinvesteeringute vool võib hoopis väheneda. Eesti ei ole enam üks väike isepäine riik, vaid osa hallist Euroopast, kes tegutseb sealsete reeglite ja nõuete kohaselt. Jäädes Euroliidust väljapoole, võib just see tegur saada üheks meie riigi konkurentsieeliseks ettevõtjate ja välisinvestorite silmis, sest teised Ida-Euroopa riigid kuuluvad Euroopa Liitu.