13. detsember 2000 kell 22:00

Mereste, hobusekasvatus ja võlaõigus

Akadeemik Uno Mereste kirjutas 13.12 ÄPs kommentaari ?Loogikavead seaduses?. Kõiges, mis puudutab seaduste loogikat, keelt ja saksa õiguskultuuri, olen mina Mereste õpilane ja tema on klass omaette. Mis sest, et meil on olnud vaidlemist, antud juhul ei saa suuremat üksmeelt kui meil enam ollagi.

Ainus väike lahknemiskoht on see, et kirjutades alla Mereste ainuvõimalikule ja ainuõigele järeldusele ? võlaõigus ei saa ega tohigi olla võrdne kohustisõigusega ?, möönaksin ma mitte ainult selle loogilist täpsust, vaid ka traditsiooni (rooma õigust, eeskätt Justinianuse ?Institutsioone?) ja õiguspoliitilisi järelmeid.

Paartuhat (vähemalt 1435 aastat) aastat on relatiivsete kohustiste tekkimise aluseid olnud neli. (Jätame kõrvale absoluutsed kohustised, mis tulenevad asjaõigusest, õieti küll selle rikkumisest.)

Need on: a) lepingud; b) justkui lepingud (nt volituseta võõraste asjade ajamine); c) pahateod-õigusrikkumised-deliktid (nt kuriteod) ja d) kvaasideliktid (justkui-pahateod, olukord, kus rangelt võttes kuritegu ei ole, kuid kahju on tekitatud. Nt ööpoti väljavalamine aknast tänavale möödujale kaela ? üks sagedasi pahandusi keskaegses Tallinnas).

Regulatsiooni mahult pole need valdkonnad võrdsed ? lepingulisi kohustusi reguleeritakse tuhandetel lehekülgedel ja ühele lepingule (ostu-müügi lepingule) kulutatakse terveid koodekseid, samal ajal kui kvaasidelikte on vähe (Roomas oli neid ainult kaks). Nt kasutatakse kvaasidelikti mõistet üldiselt väga eba-roomalikus Ameerikas mitmete interneti vahendusel ja e-kaubanduses sooritatud sigaduste puhul, kui tegu pole lausa kuritegudega.

Tähtsaim on muu: loogiliselt aluselt on kõik kohustiste alused võrdsed ja klassifikatsioon ise juriidilis-loogiliselt täiuslik. Aga nähtavasti on meil mõnede juristide hulgas (Priidu Pärna) asendunud rooma õiguse lugemine vulgaarsete moonutatud ümberjutustustega põhimõttel, et oleks ainult saksakeelne.

Õiguspoliitiline järelm on aga see, et võlaõiguse tegemine kohustisõiguse ekvivalendiks mitte ainult ei värdjasta juriidilist süsteemi, vaid annab vale idee ka inimestele, kel on mured mitmetegi tõsiste probleemide pärast. Kasvõi tööõiguse arvamine avaliku- või eraõiguse hulka. Ainult pime ei näe, et tööõiguses on olemas kindel avalik-õiguslik element (nt õigused riiklikele garantiidele ja toetustele), aga fakt on ka see, et Pärna võlaõigusest töölepingu väljajätmine on töösuhete diskrimineerimine.

Kuidas nii: kõik ?kapitalistlik? on koodeksites kirjas, aga töösuhted ei ole? Mereste ja Justinianuse loogika sees aga probleemi ei teki: on olemas tööõiguse avalik-õiguslik element, on ka eraõiguslik, st eraviisiline töösuhe, kus tööline pole tööandjale midagi võlgu siis, kui ta teeb tööd ega varasta nt tööaega ja kus tööandja pole töötajale midagi võlgu siis, kui ta maksab töötajale õigel ajal palka.

Niisiis valime ? kas loogika (võlaõigus on üks osa kohustisõigusest) või Kört-Pärtli särk (kogu kohustisõigus on võlaõigus).

Hetkel kuum