5?6 protsendi suurune majanduskasv peaks olema miinimum, mille puhul saab öelda, et tulemus on normaalne. Muidugi oleks parem, kui kasv oleks kiirem. Arvan, et 5,5% suurune majanduskasv, millele tuginedes on järgmise aasta eelarve tehtud, peaks olema optimaalne. Võib-olla on see tõesti pigem konservatiivne, aga alguses peakski olema pigem tagasihoidlik, mis ei sega olla hiljem õnnelik, kui läheb paremini.

Kasvu kiirendamise teemal on piisavalt diskuteeritud. Samas on majanduskasvu ennustamine meie oludes tänamatu tegevus. Arvestades viimase kolme aasta arenguid, on see nagu ilma ennustamine. Ma usun, et Isamaaliidu poolt enne valimisi seatud eesmärk saavutada 10protsendi suurune kasv, on selle valitsemisperioodi ajal saavutatav. Järgmise aasta tulemused on selles osas küllaltki indikatiivsed. Kui suudame järgmise aasta eelarves tehtud kasvuprognoosi ületada ja saavutame näiteks kaheksa protsendi suuruse kasvu, siis sealt pealt 10protsendi saavutamine ei ole enam keeruline. Muidugi, kui me ise mingeid fopaasid ei tee.

5?6 protsenti on kergelt saavutatav ja ? kes poliitikutest tahab püstitada eesmärki, mida on raske saavutada. Parem on ette kanda püstitatud eesmärkide ületamisest. Samuti on oht, et koalitsiooni poolt püstitatud ambitsioonikam eesmärk annab hoogu eri huvigruppidele, kes hakkavad nõudma endale riigieelarvest suuremaid eraldisi.

Kui me aga ei püstita ambitsioonikaid eesmärke ja ei otsi võimalusi, kuidas neid realiseerida, siis ei olegi võimalik saavutada kiiret majanduskasvu. Selleks, et Eesti saavutaks 8 või 10 protsendi suuruse kasvutempo, on vaja korraldada ajurünnakuid ja selgitada välja, mida tuleb eesmärgi saavutamiseks teha.

Näiteks Hansapanga juht Indrek Neivelt arvas, et tuleb muuta välismaalt tööjõu sissetoomine liberaalsemaks. Tavaliselt pannakse ajud tööle siis, kui midagi hakkab viltu minema. Stabiilne periood teeb laisaks. Seetõttu oleks vaja survegruppi, mis tagant ärgitab ja sunnib ka headel aegadel otsima võimalusi kasvutempot tõsta.