Mina ei kiirusta sideoperaatorit vahetama

Käesoleval aastal avanenud telekommunikatsiooniturg asetab meid kõiki valiku ette: kuidas peaks toimima sideturul, kus erinevalt endisest on võimalik valida mitme erineva kõneteenuse pakkuja vahel? Kas ja miks peaksime Eesti Telefoni asemel või kõrval hakkama kasutama ka teiste operaatorite teenuseid?

Ma ei kahtle, et Uninet, Tele2 jt universaalteenuse turule siseneda soovivad firmad suudavad pakkuda kvaliteetset andmesideteenust. Kasutan erinevate firmade tasulisi ja tasuta internetiteenuseid ja nad suudavad klientide vajadusi enam-vähem võrdselt rahuldada.

Olukord on aga erinev kõneturul, kus kõik firmad peale Eesti Telefoni on uustulnukad ja peavad hakkama opereerima endale praktiliselt tundmatus keskkonnas. Võime ju vaielda, kas kõne- ja andmesideteenuse pakkumine omavahel erinevad ? tänapäeval enam ilmselt mitte eriti ja varsti ei saagi neid enam tehniliselt eristada. Küll on aga olukord märksa erinevam klientide jaoks, kes harjunud teenusteni jõudma vaid ühe operaatori sideliine pidi.

Klientidele tehtav selgitustöö piirdus siiani liituma kutsumisega ja selgitusega, kuidas eri operaatorite kaudu numbrit valida. Vähem pööratakse tähelepanu selgitustele, kuidas suudetakse tagada teenuse kvaliteet ja katkematu ühendus.

Hoomatavalt võib ju tugineda operaatori kogemustele internetiteenuse pakkumisel (kuigi vähemtuntud operaatoritel pole sedagi ette näidata), aga olukorras, kus vaevalt kuu enne teenusega turule tulekut arutletakse alles hindade üle, tekib tõepoolest õigustatud küsimus sidevõrgu väljaehitamisest ja selle töö tagamisest ? hindadest sõltuvad ju oluliselt ka investeeringud ja võrgu väljaarendus, mis on aga pikaajalised tegevused ja vajavad kindlasti planeerimist pikema kui ühekuuse perioodiga.

Teenuse kvaliteedi, sealhulgas klienditeeninduse tagamine on oluline firmaklientidele, sealjuures reklaamivad mitmed operaatorid just enda suunitlust korporatiivühendustele. Selles mõttes erinevad telefoni- ja andmesideühenduse pakkumine teineteisest siiski: kui internetiühendus ei toimi, saame helistades oma asjad ikkagi aetud. Kui aga ka telefonivõrk ei toimi, sest uued operaatorid pole osanud võrgu mahtu õigesti planeerida?kas võime kõneturu avanemisest paradoksaalselt välja lugeda hoopis mobiilioperaatorite käibe suurenemist? Eks näis.

Uute teenuste kasutuselevõtus pole midagi häbiväärset, just selle kaudu toimubki areng. Siiski võib ülisoodsaid boonuseid lubanud reklaamide ajel liitunuile ennustada uute operaatorite teenuste kasutamise soolast hinda, esmajoones just ajas ja närvikulus mõõdetuna.

Optimistidele saame meenutada segadust, mis tekkis Tele2 tasuta internetiteenusega turuletulekul 1999. aasta sügisel. Liitujate arv osutus oodatust suuremaks, põhjustades võrgu ülekoormuse ja tarbijate ajutise rahulolematuse. Kuigi probleemid likvideeriti, võivad sellised tagasilöögid äriklientide seas firma ja teenuse maine mõneks ajaks alla viia. Sarnane tõde on teada mobiilterminalide (telefonide) turult: uute mudelite puhul maksavad esimesed ostjad paljus kinni seadme arendus- ja testimiskulud ning tihti tuleb uuendada vigaseks osutunud tarkvara.

Sideameti peadirektor Jüri Jõema kirjeldas 14. detsembri pressikonverentsil, kuidas sidefirmad küsivad sideametist tegevuslube rohkemaks, kui parajasti tarvis, sh kõneteenuste osutamiseks. Just väiketegijate puhul on alust pessimismiks, kui firmal on olemas universaalteenuse osutamise luba, millega käivad kaasas ka kohustused teenuse kvaliteedi ja muude parameetrite osas. Firmas ei pruugi olla kompetentsi kõige selle tagamiseks viisil, mis kliente enim rahuldaks.

Usun, et 2001. aasta tuleb sideturule huvitav ja murranguline ning konkurents alandab hindu ja parendab teenuste kvaliteeti samamoodi, nagu muudes valdkondades. Reklaamivahust ei piisa aga selle kõigeni jõudmiseks: vajame positiivseid kogemusi tegelikust elust, mis loodetavasti peagi avalikkuseni jõuavad.