Võlaõigusseadus, võlgnik ja võlausaldaja

Neid termineid kasutatakse üldnormides, kus antakse reegleid, mis on üldkehtivad erinevate lepingu liikide suhtes. Lepinguis endis on pooltel nimetusteks ostja, müüja, rentnik, rendileandja, tellija, töövõtja jne. See on nii Eestis kui kõigis teistes riikides, sõltumata sellest, kas tsiviilõigus on kodifitseeritud ja lepinguõigus on võlaõiguse osa (?veits, Saksamaa) või mitte (Skandinaaviamaad).

Mereste seisukohast tuleks konstrueerida täiendav keerukas regulatsioon. Paljudel juhtudel võlga Mereste antud tähenduses ei tekigi, kui pooled sõlmivad lepingu ja täidavad seda nõuetekohaselt. Millise üldmõiste alla panna kohustatud isikud ja õigustatud isikud? Seda Mereste välja ei paku.

Kas mitte jäädagi mõistete ?kohustatud isik? ja ?õigustatud isik? juurde? Mereste järgi tuleks sel juhul paralleelselt kasutada mõisteid ?kohustatud isik? ja ?õigustatud isik? ning ?võlausaldaja? ja ?võlgnik?, seejuures pole nende vahekord selge ka Merestele endale. Ühe artikli kohaselt (ÄP, 13.12) peaksid võlgnik ja võlausaldaja olema ainuüksi laenulepingu pooled, teise artikli (ÄP, 29.11) järgi on võlgnik ja võlausaldaja õigussuhte pooled siis, kui ühel on kohustus teise ees täitmata.

Mereste loogikat järgides tuleks hakata eristama kohustatud isikuid, kes samaaegselt on võlgnikud, neist kohustatud isikutest, kes seda ei ole. Sama asi on õigustatud isikutega ? eristada tuleb neid õigustatud isikuid, kes on samaaegselt võlanõudjad, neist, kes seda pole.

Tuleb aga silmas pidada, et enamikel juhtudel on õigussuhtes mõlemad pooled nii õigustatud kui kohustatud isikud (müüja kohustub asju üle andma ja on õigustatud nõudma raha, ostja vastupidi). Järelikult võimalik variantide arv suureneb veel, mis tähendaks vajadust palju uusi norme juurde kirjutada. See tekitab asjatut segadust.

Mereste kutsub üles järgima kaasaegset Euroopa lepinguõigust, kuid samas teeb ettepaneku, mille realiseerimine tähendaks loobumist kõikjal aktsepteeritud lepinguõiguse algtõdedest. Isegi kui kehtestatada Mereste soovituse järgi VÕSi asemel lepinguseadus, poleks otstarbekas loobuda ?võlgniku? ja ?võlausaldaja? mõistetest.

Mereste läheb endaga vastuollu. Tema peamine etteheide VÕSile tuleneb sellest, et kasutatakse mõisteid ?võlgnik? ja võlausaldaja? kohustatud ja õigustatud isiku üldmõistetena ning et ?võlg? on kohustatud isiku kui võlgniku kohustus midagi teha: maksta raha, osutada teenust, anda üle asi jms. Tema pakutav ? asendada VÕS lepinguseadusega ? ei vii sammugi võrra edasi Mereste enda püstitatud probleemi lahendamisel: ka lepinguseaduse puhul jääb vajadus kohustatud isikut ja õigustatud isikut tähistavate üldterminite järele.

Igor Gräzin kirjutab Mereste toetuseks, et ?ainusõige ja ainuvõimalik on Mereste järeldus - võlaõigus ei saa ega tohigi olla võrdne kohustisõigusega.? (ÄP, 14.12). Lugedes Gräzini artiklit, olin äärmiselt üllatunud, kuidas meie üks silmapaistvamaid juriste saab nii eksida. Eksimine on aga inimlik ka professorite puhul. Pärast põgusat järelemõtlemist kinnitas Gräzin, et ta tõepoolest erakonnakaaslase toetamise tuhinas artikli lähteteesides eksis ning möönis, et kohustisõigus on võlaõiguse sünonüüm. Valida võib seega, kas ?kohustisõigus? (lähtudes tsiviilkoodeksi terminoloogiast) või ?võlaõigus? (aluseks võttes 1940.a. tsiviilseadustiku eelnõu keelekasutuse), küll aga ei saa olla võlaõigus kohustisõiguse osa. Selge on see, et Mereste väljamõeldud võlaleping ei saa olla laenulepingu sünonüüm, nagu ka hobune ei ole põllumajanduslooma sünonüüm (seda rõhutab U. Mereste ise ja ses on tal õigus).

Vaata ka: Lepingusuhe pole võlasuhe (ÄP, 03.01.2001 )