18. septembril langetas valitsus maksumaksjate jaoks äärmiselt ohtliku otsuse, kinnitades rahandusministri ettepanekul järgmisest aastast rakenduva maksu- ja tolliameti tulemuspalga uue süsteemi, mille põhjal ettekirjutustelt täiendavalt laekunud summadest suunatakse kuni 20 ametite tulemustasu fondi.

Seega hakatakse maksuametniku tööpanust väärtustama sellega, kui palju suudab ta teha ettekirjutusi, mis maksumaksja poolt riigile ka ära makstakse. Ideaalis oleks selline lähenemine täiesti mõeldav, sest maksuametniku ülesandeks ongi jälgida, et maksumaksja tasuks riigile kõik maksud, milleks seadus teda kohustab ning kui ta seda hästi teeb, siis on loomulik ka lisatasude maksmine.

Kuid iga süsteemi tuleb rakendada sobiva taustsüsteemiga. Ja see meil hetkel puudub. Probleem on selles, et sellise süsteemi rakendamine vajab maksuametniku poolt pädevat ja heatahtlikku lähenemist maksumaksjale.

Maksumaksjate liitu külastavad maksumaksjad oma murede ja ettekirjutustega. Sellele tagasisidele tuginedes võib väita, et lubamatult palju on ettekirjutusi, kus nõutakse maksumaksjalt maksude tasumist ilma seadusliku aluseta. Sellised ettekirjutused on tingitud kas maksuametniku madalast pädevusest või teadlikust ?laiendatud piiridega? ettekirjutuste tegemisest, lootes et iga maksumaksja vaidlema ei asu ja tasub ka nõutud summad ära.

Mõned näited: keelatakse ostjal käibemaksu maha arvata, kuna müüja on maksupettur; eraisiku pangaarvele sissemakstud summade käsitlemine maksustatava tuluna; kirja adresseerimise kohast firma mitteleidmisel järeldamine, et tegemist on riiulifirmaga. Ja seda kõike täiesti kohatus kontekstis. Loomulikult, suurel hulgal on ettekirjutusi, mis on õigustatud, tehtud korrektselt ja seaduse alusel ning maksumaksjal ei jää muud üle kui nõutud summa ära tasuda.

Kui siia juurde lisada väljapakutud tulemustasu süsteem, tekib juba praegu selliseid ettekirjutusi tegeval maksuametnikul kiusatus oma tegevust veelgi laiendada. Probleem ei olekski nii hull, kui keskmine maksumaksja maksuametit ei kardaks. Kuid jällegi näitavad kogemused, et kui tegemist ei ole põhimõttelise inimesega või kui jutt ei ole väga suurtest summadest, siis maksab keskmine maksumaksja nõutud summa pigem maksuametile ära, kui astub vaidlusesse. Seda vaatamata asjaolule, et maksumaksja ise peab ettekirjutust põhjendamatuks.

Just sellepärast ei tohiks maksuametnike töötegemist hakata väljapakutud viisil motiveerima. Arusaadav on see, et maksuametnike pädevuse tõstmine on kõigi maksumaksjate huvides ? sellega peaks vähenema seadusliku aluseta nõuete arv maksumaksjate suhtes. Kuid selle saavutamiseks tuleb mõelda kas maksuameti koolituskulude suurendamisele või ka üldisele spetsialistide palkade tõstmisele.

Ja kui ka kunagi selline tulemuspalgaskeem ikkagi kehtestatakse, tuleb see kindlasti siduda vastutoimemehhanismiga, millega ebaseaduslikuks tunnistatud ettekirjutuse teinud maksuametnike palkasid samal moel ka vähendatakse.

Autor: Kalle Kägi