Ülemöödunud aasta suvel tahtis üks firma panna Räpinasse üles õmblustsehhi, mis oleks tööd pakkunud ligi sajale naisele. Ettevõtet julgustas investeeringut tegema teadmine, et kohalikku tööjõudu oleks pidanud olema piisavalt. Räpinas tegutses ju N. Liidu aegadel tekstiiliettevõtte Areng filiaal ning sealses aianduskoolis õpetatakse õmbluseriala. Igaks juhuks saatis firma laiali ankeedid, millega tahtis teada, palju inimesi oleks sellisest tööst huvitatud ning kui kõrget palka nad soovivad.

Räpinasse seda tehast ei tulnud. Üheks põhjuseks kujunes see, et Räpina inimesed tahtsid toona kergetööstusettevõtja arvates liialt suurt palka ? 2000-3000 krooni. Keskmine brutopalk oli tollal maakonnas 3137 krooni.

Viimasel ajal on Põlva maakonna ettevõtjad teinud tõsiseid etteheiteid kohalikule tööhõiveametile, mis nende hinnangul ei tegele oma peamise ülesandega ? tööjõu vahendamisega. Tööhõiveameti hinnangul on seda aga raske teha, sest nõuded, mis uutele töötajatele esitatakse, pole korrelatsioonis neile makstava palgaga. Mingi iva on selles väites olemas. Aastaid on Kagu-Eesti reklaaminud ennast kui odava tööjõuga piirkonda, mistõttu paljude ettevõtjate jaoks on korraliku töömehe küsitud 5000 kroonine kuupalk kui pühaduseteotus. ?Kulla mees, sa elad ju Kagu-Eestis,? kõlaks sellisele palgasoovile vastus.

Samas kurdavad ettevõtjad, et korralikku tööjõudu pole kusagilt võimalik hankida, unustades sealjuures, et korralik tööjõud tahab saada ka korraliku tasu. Loomulikult ei käi see kõigi Põlvamaa firmade kohta ning ma olen kindel, et on kümneid firmajuhte, kes väidavad, et on valmis korralikule töömehele maksma mida iganes, kui ainult vastava leiaks.

Eelnevale väitele vaatamata käib palju Põlvamaa inimesi tööl mujal. Hommikused Tartusse suunduvad bussid on rahvast paksult täis. Üks pendeldamise põhjusi peitub selles, et kui tänavu teises kvartalis ületas keskmine palk Põlvamaal kolme tuhande krooni piiri, olles sellega üks väiksemaid Eestis, oli Tartumaa keskmine brutopalk 4913 krooni.

Autor: Sander Silm