Odav maine peletab ettevõtetest tööjõu

Ülemöödunud aasta suvel tahtis üks firma panna Räpinasse üles õmblustsehhi, mis oleks tööd pakkunud ligi sajale naisele. Ettevõtet julgustas investeeringut tegema teadmine, et kohalikku tööjõudu oleks pidanud olema piisavalt. Räpinas tegutses ju N. Liidu aegadel tekstiiliettevõtte Areng filiaal ning sealses aianduskoolis õpetatakse õmbluseriala. Igaks juhuks saatis firma laiali ankeedid, millega tahtis teada, palju inimesi oleks sellisest tööst huvitatud ning kui kõrget palka nad soovivad.

Räpinasse seda tehast ei tulnud. Üheks põhjuseks kujunes see, et Räpina inimesed tahtsid toona kergetööstusettevõtja arvates liialt suurt palka ? 2000-3000 krooni. Keskmine brutopalk oli tollal maakonnas 3137 krooni.

Viimasel ajal on Põlva maakonna ettevõtjad teinud tõsiseid etteheiteid kohalikule tööhõiveametile, mis nende hinnangul ei tegele oma peamise ülesandega ? tööjõu vahendamisega. Tööhõiveameti hinnangul on seda aga raske teha, sest nõuded, mis uutele töötajatele esitatakse, pole korrelatsioonis neile makstava palgaga. Mingi iva on selles väites olemas. Aastaid on Kagu-Eesti reklaaminud ennast kui odava tööjõuga piirkonda, mistõttu paljude ettevõtjate jaoks on korraliku töömehe küsitud 5000 kroonine kuupalk kui pühaduseteotus. ?Kulla mees, sa elad ju Kagu-Eestis,? kõlaks sellisele palgasoovile vastus.